Puujutt

Nägin unes jämedat puud
nagu tuttav Kolli pärn
aga tüvi katsudes pehme ja soe
surusin sõrmed samblasse
kerge võpatus seejärel kuulsin
küsimust kõlamas peas -
kas oled teadlik et igaühele
elus on antud kindel arv sõnu
kulutad enda limiidi ära
uusi asemele pole kusagilt võtta
ütles see puu minu peas
minu enese häälega

olgu pealegi vastasin
see mis antud on antud
keegi ei tea oma päevade pikkust
ega arva sõnade arvu
kõigile mõõdetakse
kestvust toopoolse mõõduga
hoiule anda elu ei saa
ühtviisi kuluvad päevad ja sõnad
seepärast pole mul kahju
isegi puudega kõnelda

seepeale pugistas pärn
naeru mu enese häälega
minu enese peas
meie ühises unes