Ma ei mahu enam
iseenda pähe
kuhu nüüd minna
jälle on õhtu
lumi krõbiseb
vastu aknaklaasi
väljas ei mahu
teed varsti
hangede vahele
ja mina auran
pikkamööda
enesest välja
ning mu meeled
enne mis tõid
silmisse valgust
ja kõrvusse hääli
viivad nüüd mind
öö laiale jõele
ringi ajama
selle maailma
aega jahvatavaid
raskeid veskikive
Me siin sõbrannade Kristina ja Kadiga just lugesime seda ja tundsime suurt hingelähedust ja soojust, justkui see tekst oleks tykike meist.
VastaKustutaMul on selle üle väga hea meel.
VastaKustuta