Endast väljas

Lähed endast välja
uks sinu selja taga
lükatakse õõnsa mütsuga
vasakule ja ära
kuuvalged kulissid
õõtsuvad korraks
seejärel sirutab
hääletu lumenaine
sinu alastuse suunas
oma kahvatud käed
oled ju endast väljas
nahk ei kaitse enam
auravat liha
mõtted lebavad abitult
tammuvate jalgade ees
nagu pahupidi pööratud
määrdunud pesu
hangede paratamatut
embust aimates
kinni jääb hing
taeva tagurpidi
pööratud koonus
puurib terava otsaga
läbi su kummuva kolba
valab su pähe
oma tähised kirjad
mille all lõpuks
su südame punane trumm
talveööga ühte rütmi
saab lüüa