Tuiskude värav

Käänulised on käidud rajad
minekutee paistab sirge
sinakas jäine joon
suitsevate hangede vahel
valgeid väljasid
otsustavalt kaheks lõikav
silmapiirini siiralt minu
ja sinu

tuiskav lumi raputab rõivaist
viimse koduse hõngu
püksid plagisevad kui palvelipud
looka vajunult
pikkamööda vastutuult vaarud
kes ma kus ma
endiselt tiksumas peas
kahekesi kahekesi
sahisemas vastuseks
jalgade alt

eks meie aima
kes me ühtaegu oleme
iga astutud samm
palvena tunnistab sellest
iga hingetõmme
ohvrisuitsuna hajub
magavate põldude kohale
päevalgi sel
kahekesi kui kõndida saame
läbi tuiskude värava