Mõtte-Möbius

Püüan olla
mõtete sõnakeha
mille lõputult kaarduv
ühe piiriga tasand
järgmisel pöördel
loodetavasti muudab
loetavateks isegi
mõned mu karmide
sisesteppide hääled
annab kähinatele
tempereeritud viisid
sosinatagustest soppidest
pinnale keerutab
eelmistel ringidel
mahavaikitud soovid

vaevalt on viimased
lapikud laused
tuule varestena
tiivusse võtnud
kui juba jaanuariõhtu
kihutab uue
ulaka kurviga
otse mu pähe
koos oma lörtsisajust
nohuste autodega
kustutage palun
ometi tuled
jõuan vaid pomiseda
muidu mu pilk
pimestab sind
kui viimaks ometi
tõstad silmad
mu poole