Aken vaatab
hangedega tõtt
taevas ei peegeldu
juba nädalaid raamides
mida kunagi puudutas päike
üle tumeda klaasi
sahisev lumi
mõõdab ükskõikselt
ilmaruumi kristallilist
unenägude aega
kus pole kohta ebamäärasel
kindla struktuurita mõttel
aga on puud
mille korrapäratuilt okstelt
mõnikord puistavad helbeid alla
tihaste kevadet ootavad jalad
nendesse uskudes
haaran sümboliks muutunud
lumelabida varrest
lähen lahti lükkama
oma igapäevaseid
vonklevaid radu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar