Kolmapäev, 6. aprill 2011

Nepaal 2011. Madhu Krishnal külas.

Kõigepealt üks luuletus, täna hommikul kirjutatud:

Kathmandu vürtsikas öös
asju on mida ma kunagi
teada ei saa
asju mida ma isegi
teada ei taha -
hämarais tänavasoppides
hashishit pakkuvad poisid
praotaksid mulle ehk selle
varjatud linnaellu
juhtiva ukse
kuid ma ei taha
ei julgegi koputada
tundmatu templi
raskele väravapuule
mille tagant pole ehk
enam tagasiteed
parem astuda mõne
kutsuva viipe peale
kuhugi harjunud ilmega
restorani või baari
tellida valget särki
kandva kelneri käest
pudel läänepäraselt
pruulitud õlut
pärast hotelli poole sammudes
siiski pilguga otsida
hämarailt seintelt
reklaamisiltide kõrvalt
üht ja ainust
paljulubavat kirja
maagiline teater
sissepääs ainult hulludele

Bhaktapuris Madhu Krishna Chitrakari juures. Istun üksi ateljees, pere sööb üleval hommikust. Madhu ütles, et ta Saksamaal elav tütar on ka Bhaktapuris. Ma ei saanud aru, kas parajasti ka kodus käimas. Enne ülakorrusele minekut lisas ta, et korraldab Kopani kloostris thankamaalimise õpitunde. Vahva kokkusattumine! Praegugi mõtisklen omaette ja vaatan fotot, kus Madhu on üles võetud koos laama Lhundrupiga. Aknad mõlemal pool maja on avatud, kostab lindude sidinat. Vahepeal kiresid kusagil siinsamas kuked, nüüd kluugutavad tuvid. Linna melu kostab siia nõrga häältesumina ja tuututamisena. Taksojuhile maksin siiasõidu eest 700 ruupiat, kuigi küsiti pealt 1200. Arvan, et makstud hind oli normaalne. Linna pääsemiseks ma kallist piletit ei ostnud, kuigi mõned abivalmis sellid mind kohe kassa juurde juhatasid. Kindlasti oleks mõni neist pakkunud ennast kaasa linna tutvustama, aga ma tegin äkilise pöörde ja kõndisin minema. Teadsin, et kõrvaltänavaid pidi saab linna täiesti lahedalt sisse ilma raha maksmata. Ja nüüd istundi toas, mille seintel rippumas mitmeid pühapilte. Seina ääres on raamile pingutatud paar pooleliolevat kalachakra thankat. Hea, rahulik olemine. Ennist ütles Madhu, et tal on kolm lapselast - kaks poissi ja tüdruk. Siin majas pole lapsi praegu kuulda, neid ilmselt pole parajasti külas. Kohe peale tervitamist andsin Madhule möödunud korral ta ateljees tehtud pildid, neile lisaks paar fotot tema thankast minu toas ning veel mõned pildid talvisest Kamsust.

Nüüd hakkas peremees mulle ülakorruselt sööki kandma, friikartuleid ja nuudlirooga. Ja läheb taas. Aga keedumuna sõi ta koos minuga, see on vist nii eriline toit. Küsisin, kas ta on kunagi maalinud Shambhala temaatikat. Madhu vastas, et on. Lappasin vähehaaval põrandal pakis lebavaid valmis töid, sila jäi üks eluratta (bhavacakra) pilt. Äkki ostan selle ära. Meie filmimisplaani, mida koos Kaittiga peame, suhtus Madhui suure huviga, ütles, et see on talle väga meele järele. Tuleks siis plaan tuleval kevadel teoks teha.

Nüüd on kell juba kask, Madhu otsib juba tükk aega oma Shambhala teemalist pilti. Tal on nii palju töid köigil kolmel korrusel, raske on nende hulgast ühtainsat leida. Lubas tütre appi kutsuda. Siiski tuli vajalik thanka juba enne tütre saabumist lagedale. Madhu oli Shambhalat kujutanud kõiki jälgiva jumalusena, üsna sarnaselt ilmakaarte kaitsjatele. Ta selgitas, et käsitleb Shambhalat mitte konkreetse paigana Tiibetis või kusagil mujal, vaid inimeste tegusid jälgiva jumalusena. Ootamatult küsis ta, kas saaksin oma Nepaalist lahkumist mõne päeva võrra edasi lükata, sest 6. mail olevat ta tütre pulmad. Muidugi tahaksin viibida külalisena nii huvitaval pulmapeol, aga odavad lennupiletid ei võimalda ringi vahetamist. Nii ma Madhule ütlesingi. Siis jõudis kohale teine tütar, kes kolm aastat tagasi mehele pandi. Olin temaga möödunud korral juba kohtunud. Väga ilus naine suurte ja veidi kurbade silmadega. Madhu ütles, et meie kohtumine pole kindlasti juhuslik, et oleme elus teinud valikuid, mis on meid selleni viinud ja ehk viivad ka uue kohtumiseni Kopani kloostris. Elada tuleb lihtsalt, tuleb osata olla õnnelik. Eurooplased ei oska üldse naeratada, seda koges ta Saksamaal käies. Tuleb lausa paluda, et naerata nüüd ometi natuke. Sõnasin vastu, et pärast tema juures käimist olen küll hakanud ennast veidi õnnelikuma ja tervemana tundma. Ehk on aidanud ka Madhu maalitud ravibudha pilt mu toa seinal. Tütar sai ka teada, et kavatseme tuleval aastal tulla filmi tegema. Ja siis ma ostsingi selle thanka, mis kohe algul silma jäi.

Bhaktapur on endiselt meeli hullutav linn. Taumadhi väljakul, mille ääres Madhu elab, oli aastavahetuse pidustuste ootel juba kaks suurt templivankrit, mille peal lapsed ronida lustisid. Tegin neist mitu pilti, lapsed lehvitasid rõõmsalt ja hüüdsid tervitusi. Pottseppade väljakul, mis on üks mu lemmikpaiku Bhaktapuris, oli endiselt uhketes ridades mitmesugust keraamikat, põletusahi suitses, üks mees keerutas pottsepakedral savinõud. Kui hakkasin pildistama, teatas ta, et see maksab. Kui palju? Kakskümmend. Selle raha eest tegin kohe mitu vahvat klõpsu. Bhaktapur on tore ka selle poolest, et siin ei ole tänava ääres ainult kaubitsejad. Mehed istuvad treppidel ja arutavad maailma asju, naised teevad mitmekesi koos käsitööd, pesevad pesu või istuvad ka niisama, käed rüpes. Linn on Kathmanduga võrreldes palju puhtam, seal pole ka väga tihedat liiklust, sest sõita tohivad vaid kohalikud elanikud. Hiilisin kõrvaltänavaid pidi taas linnast välja, sain 800 ruupia eest terve mikrobussi ja tagasi Thamelisse, päris hotelli lähedale, kuid tänavasiltide puudumise tõttu tegin ikkagi ca veerandtunnise ringi. Tuleb veel öelda, et Bhaktapuri suunas saab nüüd sõita mööda uut neljarealist maanteed, kus ummikuid polnud. Vaid viimased kilomeetrid lähevat kitsamat teed pidi, ja Kathmandus on liiklus alati pingeline.

Mu teejuhi ja kandja nimi on Fur Pasang Sherpa, seega kuulsast sherpade soost mees. Aga see, et eraldi kandjat pole, tähendab firmale kokkuhoidu, mulle aga seda, et osa asju tuleb linna maha jätta. Thakur lubas küll, et nad saadavad mu asjad 20. aprillil kloostrisse ja ma loodan siiralt, et nii juhtubki. Veel pakkus Thakur ennast lahkelt minu nimel rahustavaid sõnumeid saatma sel ajal, kui mägedes olen. Sellest teenusest ütlesin küll ära. Ja nüüd hakkab kell kaheksale lähenema, tuleb söömise peale mõelda. Homme 8.30 alustan sõitu Syabrubesi poole ja kardetavasti pole seal enam interneti kasutamise võimalust. Aga kui on, siis on see tore üllatus.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar