Teisipäev, 5. aprill 2011

Nepaal 2011. Norbu Linka.

Nii on kohalikus kirjaviisis mu hotelli nimi Thamelis. See asub enam-vähem tuttavas paigas mÕnesaja meetri kaugusel hotell Thamelist, kus möödunud korral elasin. Teen väikese tagasivaate lennupäevale. Tallinnast Amsterdami lendasin uhiuue Bombardier CRJ 900-ga, oli ta siis Lotte või Bruno. Vaikne ja küllalt mõnus lennuk. Registreerimisega polnud Tallinnas probleeme, leti taga istunud naine oleks leppinud ka sellega, kui oleksin öelnud, et ostan Delhis ajutise maalepääsu loa (TLP). Igatahes oli ta sellisest võimalusest kuulnud. Kui palusin check-in teha ainult Amsterdamini, polnud tal selle vastu midagi. "Jah, nii saab ka," kommenteeris ta napilt. Amsterdamis juhatati mind algul muidugi registreerimisautomaatide juurde, aga viimaks sain ikka leti manu, mille taga lihast ja luust inimene. Mõningase mõtlemise järel vormistas ta mu pagasi reisi lõpuni ära, lisaks sain ka pardakaardi Kathmandu lennule. See aitas mind välja lennule mineku väravas, kus tungivalt olematut India viisat näha sooviti. Seitse ja pool tundi Delhini kulusid kantrimuusikat kuulates ja tukkudes. KLM-il on MD 11 meelelahutusprogrammis päris hea ülevaade kantrimuusika ajaloost. Tore oli kuulata kõiki neid meilgi eesti keeles levinud lugusid algupärandina. Delhis polnudki õhusooja 37 kraadi nagu tavaliselt, vaid kõigest +25. Mullu augustis avatud terminal on tõesti hiiglaslik, väljuvate ja saabuvate lendude "kaid" on kumbki vist üle kilomeetri pikad, kaetud täies ulatuses pehme vaipkattega, mida mööda sahisevad elektriautod. Päris huvitav, kui kaua selline põrand vastu peab? Nägin vaipa puhastamas üsna harilikku väiksemat sorti tänavapühkimismasinat. Noh, poode ja söögilette on varasemaga võrreldes palju, mitmel pool sai maksta ka dollarite või krediitkaardiga. Sööma mind siiski eriti ei kutsunud, kaks KLM-i söögikorda olid veel naha vahel. Istusin ja tukkusin. Algul valutas pea, mine tea, kas magamatusest või millestki muust. Lennu ajal jõin ära kolm tillukest Heinekeni õlut ja üsna tubli topsitäie brändilaadset ollust. Transiidi teema on Delhiga seoses endiselt aktuaalne. Nüüd juhatavad viidad küll kenasti lauani, mille taga istuvad mitme lennufirma esindajad, aga muidu on skeem sama. Tuleb oodata kedagi, kes paneb kirja su nime, lennu ja pagasikviitungi numbri. Minu puhul pidi see kindlasti olema KLM-i esindaja, kuigi edasi pidin lendama hoopis Jet Airways' lennukiga. Selle kompanii esindaja andis pärast nimetatud formaalsuste täitmist ka uue pardakaardi Amsterdamis trükitu asemele. Siis pidin veel tunnikese ootama, kuni tuvastati, et pagas on ikka olemas ja õiges kohas. Samas tekitas see kindlusetunde, et näen oma asju ka Nepaalis. Minu kuuldes öeldi ühele Amsterdami kaudu saabunud mehele, et tema kotti pole, kuna see võis liikuda reisi alguspunktist kas otse Kathmandusse või siis teadmata suunas. Mul oli päris hea meel, et olin ennast Amsterdamis uuesti möllinud.

Kathmandu lennukis sattusid mu kõrvale istuma noormees ja neiu Novosibirskist. Venekeelset juttu kuuldes hakkasin pärima, kuhu nad lähevad ja kui kauaks. Sain teada, et noored tahavad kümne päevaga ära käia suurema osa Annapurna ringist kuni Jomsomini. Kokku oli neil reisi tarvis võimalik koos lendudega kulutada vaid 14 päeva. Tulid Tashkendi kaudu ja kavatsesid matkata täiesti omapead. Ja kaasas olid neil ainult imetillukesed seljakotid, mis mahtusid lennukis istme alla. Ei mingeid magamiskotte ega matkasaapaid. Kui ütlesin, et üleval on ööd ikka päris külmad ja Thorung La võib üllatada paksu lumega, ei paistnud see neid häirivat. Ütlesid, et on külma ööbimisega harjunud ja et termopesu on kaasas. Ja kavatsesid kohe peale vajalike lubade hankimist taksoga Besisahari poole sõitma hakata. Rahapuudust ei paistnud neil olevat.

Kathmandusse maandumisel tegi lennuk seekord mitu tiiru, lastes imetleda Himaalaja lumede sära. Allpool oli päris tugev vine, aga kõrgemad tipud kerkisid sellest uhkete ja selgetena. Lennujaamas polnud kahe aastaga midagi muutunud. Rahvast oli tänu varasele hommikule veel vähe, viisataotlejate saba seisin ära ca poole tunniga. Nüüd on kasutusele võetud korralik suur viisaankeet, aga sellesse kantud andmete vastu ei tundnud immigratsiooniametnik eriti huvi. Ühmas ainult, et ahhaa, Eestist, ja oligi mul viisa passis. Samas lasti mõnel ankeeti parandada ja täiendada. Andsin Novosibirski noortele oma meiliaadressi ja palusin kirjutada, kuidas matk õnnestub. On ju huvitav teada saada, kuis nii napi varustusega ümber Annapurma käiakse. Viisasabas olid veel mõned venekeelsed inimesed, üks pere näiteks tuli Nepaali vaid kaheksaks päevaks. Paistab, et neile venelastele, kes endale sellist reisi lubada saavad, on aeg tõesti raha.

First Environmental Trekkingu juht Ganesh ise oli mulle vastu tulnud ja pani kaela traditsioonilise khatagi. Liiklus linnas meenutab endiselt Browni liikumist, ummikuid on palju, õhk tossust kirbe. Liikluspolitseiniku elukutse on Kathmandus tõsiselt tervistkahjustav, seepärast kannab enamus neist maske. Väidetud seitsme minuti asemel kulus hotellini murdmiseks oma pooltund. Ja ikka ei väsi ma imestamast, kuidas sellises pealtnäha kaootilises liikluses, kus mootorrattad ja rollerid sõidavad mitmes reas mitutpidi susr mööda, mingeid õnnetusi ei juhtu. Keegi isegi ei riiva kedagi ja risti läbi liiklusvoolu tungijad pääsevad eluga. Seekordne hotell pole eriti luksuslik, kuid kõik vajalik on olemas. Et minu saabudes oli parajasti elektrikatkestuse aeg, pesin ennast pimedas ja tõttasin seejärel koos Ganeshiga tema kontorisse. See oli üsna lähedal. Täitsin ankeedi ja TIMS kaardi (Trekker,s Information Management System) ning veel mingeid pabereid. Vist magamata oleku tõttu suudeti mind veenda selles, et Syabrubesisse tuleb kindlasti sõita renditud maasturiga. Niisiis kergendasin lisaks varem kokkulepitule kukrut veel 250 dollari võrra (kusjuures algul käis jutt 375-st). Noh, kaks asja on igatahes selged, esiteks on maasturiga muidugi mugavam ja ohutum sõita, kui kõige odavama liinibussiga. Ja teiseks, see, kes ei tingi, võib siin kähku nälga surra. Usun, et oleksin saanud hinda veelgi allapoole, aga olin liiga väsinud ja igatsesin vaid voodisse.

Kell on veerand kaheksa, väljas pime. Nüüd peab otsima mõnusa söögikoha. Neid on Kathmandus muidugi igale maitsele.

2 kommentaari:

  1. Tervita Ganeshit ka minu poolt!

    VastaKustuta
  2. Tore, et oled kohal. Hakkan Su seiklusi suure mõnuga jälgima. Õnnelikku retke!
    Kadi

    VastaKustuta