Rahunemine

Hulkusin Thamelis ringi, see rahustab. Enne kirjutasin sellise luuletuse:

Käib suure hooga
jumalate kõrge kiik
kord taevani sind tõstab
selle järel paiskab mutta
kui tundub
juba käega katsuda
on unistuste riik
siis hetke pärast tahad
karjuda ja nutta

võid täna pidu pidada
ja maitsta elu
otsekui gurmaan
ning homme paastuda
ja suretada liha
on joomaaeg
kuid äkki kinni
keeratakse kraan
ja suhu tõuseb
puhas sapiviha

nii minagi oh sõbrad
eile veidi õndsust
tunda sain
kuid täna jälle
hambaid kiristada tuleb
ent loodan
murdumatuna et püsib vaim
niikaua kuni kiigutaja
kord mu silmad suleb