Pühapäev, 3. aprill 2011

Nepaal 2011. Päev enne.

Eile hommikul hüppas õues põõsaste all kaks musträstast. Päeval näitas kraad +8. Täna hommikul kella seitsme ajal oli sooja kaks kraadi. Lumi sulab selliste ilmadega silmnähtavalt, ometi pole ümbritsevatel põldudel veel ühtki musta laiku. Aga üks kiivitaja oli juba lume peal koha sisse võtnud. Puutüvede ümbert on lumi ringikujuliselt sulanud. Öeldakse ju, et kõrred ja puud hakkavad küünlapäevast alates lund vihkama. Majad ilmselt ka, sest meie maja seinte ääres on ka pruunika rohuga kaetud maapind väljas. Ma ei tea, miks siin muru talvel alati pruuniks tõmbab. Vist pole see õige sort. Aga igal kevadel tuleb lume alt välja pruunikas rohi, mis siis paari nädalaga jälle rohetama hakkab. Kõige enne sulab lumi selle seina ääres, mis vaatab lõunakaarde. Mitte täpselt lõunasse, mitte ka kagusse, vaid kuhugi sinna vahepeale (SSO). Seejärel ilmub lääneseina äärde paljas maariba. Idapoolses küljes on rohkem lund, sinna saab seda teeraja pealt lisaks kühveldatud, seepärast püsivad hanged seal kauem. Tänavu on üldse eriline aasta, sest aprilli algul on lumest vabad vaid mõned tillukesed laigud ja garaaži juures leidub veel meetrikõrgusi hangesid.




Siiski paistab kevad nüüd tõeliselt algavat. Täna vaatasin hoolega kaselatvu, lootes näha esimesi kuldnokki. Veel ei näinud. Isegi musträstad on kadunud. Õues toimetas igapäevane linnupere - varblased, tihased ja rohevindid. Kolm ilusat harakat lendas ringi ja klaaris omavahelisi suhteid. Huvitav, kuhu nad soojemal ajal kaovad? Sügisest kevadeni on neid mõnikord maja lähedal näha, seejärel aga mitte. Kärbsed ja muud mutukad juba lendavad, nüüd võiksid ka linavästrikud kohale jõuda. Paar-kolm aastat tagasi oli meil kevadel tore linavästrik, kes muudkui nokaga aknale koputas. Koputuse peale me üldse märkasimegi teda. Küllap ta püüdis niimoodi akna taha sooja kogunenud kärbseid. Aga ikkagi vahva - tema rõõmus koputus äratas mind päris mitmel hommikul.




Tänavu jääb enamuse rändlindude saabumine nägemata. Juba täna öösel alustan oma kuu aega kestvat reisi. Kõigepealt autoga Tallinna lennujaama, sealt hopsti Amsterdami, homme poole üheteistkümne paiku õhtul peaksin juba Delhis maanduma ja ülehomme hommikul 8.15 Kathmandus. Nagu ikka enne pikemat retke, on meeleolu tänagi segane. Kerge ootusärevus ühelt poolt, samas kahjutunne, et suur tükk Eesti kevadet jääb läbi elamata. Himaalaja kutse on tugev, aga kodusest elust lahti rebimine pole siiski kerge. Selle hetkeni, kui tuleb tegelikult minna, püsib sees ikka mingi õrn kripeldus. Aga kui astun uksest välja, siis see kaob, sest tuleb hakata mõtlema hoopis teistele asjadele. Ja hoopis teistmoodi, kui kodus.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar