Laupäev, 16. aprill 2011

Tagasi Kathmandus

Nii need asjad käivad, et inimene peab plaane, mõtleb ja unistab, aga siis tuleb vääramatu jõud ja muudab kõik tühiseks. Seekordseks vääramatuks jõuks oli lumi. Juba Langtangi külas 3430 m kõrgusel andis ta endast märku õhtuse märja sajuga, mis hommikul kiiresti sulas. Aga Kyanjin Gompas 3870 m kõrgusel sadas juba pärastlõunast ööni ja tuiskas. Järgmine hommik oli küll eriliselt kaunis ja valge, kui käisime Tserko Ri nõlvadel ronimas. Päris tippu (4984 m) ma küll ei viitsinud ronida, sest arvasin, et oma aeglase tempoga rühkides jõuan sinna alles siis, kui pilved vaate varjavad ja kõle tuul puhub. Kuid sellestki punktist, kuhu jõudsime, oli org koos mägedega nagu peopesal. Tinglikult muidugi, sest tipud olid ju ikka palju kõrgemal, näiteks Langtang Lirung oma 7227 meetriga. Aga ikka oli uhke tunne. See, et kirjutan meie, tähendab, et pean silmas ennast ja oma teejuhti Fur Pasang Sherpat. Istusime kaljunukil, jõime termosega kaasa võetud sidruniteed ja nautisime ilusat ilma. Pärastlõunal muidugi läks ilm uuesti mossi. Uuesti andis lumi endast märku kolmeteistkümnendal, kui Lama hotelli juurest allapoole vantsisime, et pärast Thulo Syabrusse ronida - meil sadas pea terve päeva korralikku vihma, aga kõrgemal tõmbas kõik ähvardavalt valgeks. Lumeviirud paistsid isegi metsa vahelt. Pärast tõeliselt väsitavat ronimist Thulo Syabrusse (neli tundi ainult ülesmäge ilma ühegi sirge rajalõiguta polnud siiski veel selge, kas pääseme edasi. Selgus tuli kätte järgmisel päeval Sing Gompas (ca 3300 m), kust juba oli näha, et Gosainkunda poolsed madalad mäed, mis tavaliselt on pruunid ja lagedad, särasid nüüd uhkelt lumes. Ja jutudki olid vastavad - mitte kellelgi pole mitme päeva jooksul õnnestunud järvede juurde pääseda ega sealt tulla. Suured grupid ootavad, aga pärast Laurebina teemajasid on lund meetri jagu ja kõrgel oru kohal kulgev ja kohati vaid 30 cm lai rada eluohtlik või lausa läbimatu. Veetsime üsna külma öö Red Panda hotellis (toas vaid 6 kraadi) ja otsustasime järgmisel päeval ikkagi proovida. Liikusime siis veel kõrgemale kuni Chyolangpatini (3654 m), kust edasi mööda lagedat ja lumist mäeselga kulgev rada hästi näha oli. Kuna õhtul oli taas sadanud, polnud raja paranemist lootagi. Kedagi ei tulnud Gosainkunda poolt, keegi ei suundunud sinnapoole. Jutud olid endised. Seega otsustasime otsa ümber pöörata ja põgeneda. Ei saanud kauaks sinna külma kätte ootama ka jääda, sest oli oht mitte jõuda õigeks ajaks Kopani kloostrisse. Halbade ilmade jätkudes oleks võinud juhtuda ka nii, et järvedeni oleksime ehk kunagi läbi murdnud, aga siis sinna lumevangi jäänud. Pealegi hakkas mul külmaga hammas valutama. Nii et otsustatud - alla. Ja oli see vast laskumine. Dunche asub kõigest. 1960 m kõrgusel. Jälle tundide kaupa järsku nõlva, aga sedapuhku alla. Ikka alla, ikka alla, nagu üks laulusalm ütleb. Viimaks olid jalad täitsa pehmed all. Aga Dunchesse me lõpuks jõudsime. Ja sealt täna koos belglastega kamba peale üüritud dzhiibiga Kathmandusse. Selline lugu. Hotelliks sattus seekord Fuji, sest selle vastas asuvas Sacred Valley Innis, kuhu belgia paar läks, polnud rohkem vabu tube. Ja nüüd oleks aeg midagi süüa, pole peale hommikuse nuudlisupi midagi hamba alla saanud. Siiski - mõned viilud jakijuustu ka. Ostsin 300 gr juustu Sing Gompas. Eelmine juustutükk, Kyanjin Gompas ostetud, oli väga hea. Ja seegi maitseb imehästi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar