Jalakäijad pidid olema inimkonna parem osa. Maal elatud tosina aastaga olen märganud, kuidas meie külateed jäävad neist järjest tühjemaks. Kümme aastat tagasi, kui kõiki väikesi poode polnud veel kinni pandud, käidi talvel viina või õlle järel mõnikord ka jalgsi, suvel sõideti sagedamini rattaga. Nüüd tundub, et teed on ainult autode jaoks. Kuude kaupa pole näha ühtki jalakäijat majast möödumas. Viimaste nädalate pikematel jalutuskäikudel pole ma kohanud ühtki ükskõik mis suunas teed käivat inimest. Kilomeetrite kaupa näeb lumel vaid rehvide jäljendeid, metskitsede, rebaste ning jäneste jäljeridu, harvem koera või kassi käpajälgi, aga haruharva arglikult teeservas kulgevaid mehe või naise jälgi. Jääb mulje, et kõik maal elavad inimesed kas sõidavad autoga või istuvad kodus. Kuhu sa lähedki, kui teed on sageli nii libedad, et isegi noorel inimesel pole lihtne jalule jääda. Jalgsi poodi ei jõua, bussi peale pole mõtet minna, sest bussid lihtsalt enam ei käi. Jääbki valik isikliku auto või valla bussi vahel. Aga kui haldusreform vallad alla neelab, kuidas autota inimesed siis liikuma pääsevad?
Elame nagu Tagurpidiantslas: teed on jalakäijatest tühjad, aga metsad on täis autode ja ATV-de radasid. Jälgi mööda kõndides näed, kuidas on hoolimatult sõidetud üle väikeste kuuskede ja mändide. Aga kus sa muidu oma võimsat maasturit või vinget ATV-d proovida saad, veel pole asjad nii kaugel, et kohe linna taga algab inimtühi võserik raskesti läbitavate teedega. Kui kõik inimesed ikka linnadesse koliksid, siis küll võiks vahva seiklusega kohe maale jõudes peale hakata. Mõelda - Otepääl tuleb suusatamise maailmakarika etapp, aga Otepääd polegi õieti enam, vaid mõni üksik luuser elab veel upakilevajunud hütis. Aga ega sõit seisma jää - kuulutatakse välja suured talgud ja toimkond kütab Tallinnast või Tartust kohale kas helikopterite või roomiktranspordiga, paneb telgid püsti, ajab rajad sisse, avab tillukese ajutise lennuvälja ja sportlased võivadki saabuda. Kõigil on tore, võistlustele lisandub seiklusturism, ehk jagatakse rahvale ka neid vahvaid värviliste kuulidega tulistavaid püsse ja peetakse ühtlasi maha sõbralik lahing eri rahvusest fännide vahel. Iseenesest mõistetavalt on neil, kel raha rohkem, ägedamad liiklusvahendid, suuremad püssid, mitu elu jne.
Õnneks elab seni ka maal inimesi, kes küll ei armasta enam jalgsi käia, kuid linna kolida ka ei taha. Oma ca 15 kilomeetri pikkusel retkel möödusin Kolli pärnast, tegin tast pilti ja küsisin: "Tere, pärn, kas päike juba kõdistab?" Pärn jättis muidugi vastuse enese teada. Kahju, et ta naabruses olev uhke talumaja iga aastaga järjest viletsam välja näeb. Aga seal käiakse vähemalt jala! Mõlemal korral, mil sealt tänavu talvel olen juhtunud mööduma, olen teeveeres inimese jalajälgi näinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar