Vist 1976. aastal nägin kord sellist unenägu, mis mulle väga selgesti meelde jäi. Oli nagu lai koridor või tunnel, kuid mitte võlvitud laega, vaid selline kandiline, seinad laotud suurtest kiviplokkidest. Läksin nähtamatu kaaslase saatel seda koridori mööda. Suur raidkivist portaaliga uks, selle taga ruum nagu muuseumisaal, seinte ääres valendavad skulptuurid. Peatusin kannelt või lüürat hoidva habemiku mehekuju ees. Nagu Vanemuine, ainult sarvedega, pikk habe kahes harus vööni keerdumas. Äkki teadsin, et see on Zeus. Ning Zeus hakkas elama. Lüüra asemel oli tal äkki käes pisike plekist kolinat tekitav trumm. Selline mängutrumm, nagu neid on olnud vist igal lapsel. Ja seda tagudes ütles või hüüdis ta mulle: “Sa pead tundma õppima...” Mida tuli tundma õppida, seda ma enam ei kuulnud, sest ärkasin muidugi enne saatuslikku hetke üles. Aga ma polnud tollal kohanud veel ühtki šamaani ega teadnud nendest üldse mitte midagi. Kas sellist asja saab pidada kutsumusunenäoks?
Killud, millest pannakse kokku elu. Mõni asi püsib pidevalt meeles, mõni lükatakse aktuaalsest teadmisest välja, kuhugi hämaralasse, kus selleni pääseb vaid siis, kui õnnestub mõte valla päästa ajju söövitatud argistest seostest. Keemia otsustab kõik, ka selle, mida mäletame. Mis muidugi ei tähenda, et peaksime oma "biokompuutri programmeerimiseks" seda puhtal kujul sisse sööma või jooma. On muidki võimalusi, näiteks kui miski ei meenu või mõttetöö ei edene, siis tasub selle asemel, et ennast laua taga istudes kramplikult soovitud sihis sundida, jätta probleem oma aju hooleks ning hakata tegelema hoopis teiste asjadega. Sel moel võib sundkorras saavutamata jäänud tulemus ühel heal hetkel ennast ise ilmutada. Oluline on muidugi probleemi teadvustamine, sest ainsad küsimused, millele vastuseid ei saada, on küsimata jäänud küsimused. Nii et küsimise oskus ja võime lasta ajul rahulikult oma tööd teha, need on olulised. Tegelikult pole ma kumbagi asja päris hästi osanud. Kunagi isegi kirjutasin irooniliselt:
mina ei päri
ma pärisin
vastaja suu
selle nad tunnevad
sajagi meetri pealt ära
asjata palun
ää zöö mind
a zöö geegi muu
ikka küsivad ära
(Sõnaristi, lk. 29)
Ja nüüd, mõned päevad tagasi ei tulnud mul ka pähe küsida, kas ma äkki ei ole "Tundravaikust" juba kord varem arvutisse pannud, vaid võtsin kätte ja tippisin teksti hoolikalt sisse. Ja veel õhtul hilja! Aga tegelikult olin selle töö kunagi juba ära teinud, kuigi seoses ühe lõpetamata jäänud jutustusega. Võib-olla sellepärast ei tulnudki meelde, et lugu tookord valmis ei saanud. Äkki ma püüdsin tookord liiga kramplikult n.ö. oma asja ajada, ja tulemuseks oli läbikukkumine. Aga täna leidsin failide hulgast selle jutu riismed, olin sekka põiminud ka mitmeid isiklikke detaile, näiteks unenäo plekktrummiga antiikjumalast. Aga mu tähelepanu paelus rohkem hoopis üks teine sama teksti lõik: väljamõeldud vaimurännak, kui sõna "väljamõeldud" üldse sobib kasutada asjade kohta, mis nagunii saavad olla ainult välja mõeldud. Et asi on kirjutatud ilmselt 1995. aastal, võib oletada, et olin tolleks ajaks küll lugenud Harneri "Šamaani teed", kuid ise meelerännakute vallas kogemusi ei omanud. Nüüd on huvitav tõdeda, et "tegelikud" rännakud on olnud natuke udusemad-segasemad, kuid üldjoontes üsna sarnased. Siiski pole ma nende käigus kohtunud ühegi lapsepõlve hirmuga, nagu juhtub järgnevas katkendis. Mäletan selle kogemuse detaile, kapp ja hirm välja arvatud, üsna uduselt, ega oska arvata, miks mind haaras tookord selline õud nagu ei kunagi hiljem.
Tubjaku trumm kõmiseb ühtlases rütmis. Sulgen silmad ja lasen kõminal läbi keha voolata. Sest see voolab otsekui soe laine keha mööda alla, jõuab varvasteni ja paneb need mõnusasti surisema. Ei mingit rahutust ega tõmblemist. Kõigepealt tunnen trepiastet jalgade all. See on usaldusväärselt lai. Astun edasi. Neli trummilööki sekundis, iga kaheksa löögi pärast uus aste. Alla pimedasse. Ikka kaheksa lööki, uus trepiaste ja samm, kaheksa lööki ja uus aste. Vanamees ise küll treppi mööda ei lasku, seda ma usun. Tema tee - see võib olla milline tahes, ainult mitte trepp. See, et ühte sihtpunkti võib minna eri teid mööda, on iseenesestmõistetav. Sellest polekski vaja rääkida. Vanamehe maailmas pole treppide jaoks lihtsalt kohta. Nii nagu ühe jalaga tinasõdurite jaokski. Kui teda seal trepi alumise otsa juures esimest korda nägin, olin nii rabatud, et unustasin vanamehe sõnad - olla võib kes tahes. Hakkasin naerma, kuigi tinasõdur polnud põrmugi naljakas. Pigem õhkus temast lapsepõlve kurb-igatsevat tunnet. Kas tinasõdurid surevad? Ära imesta millegi üle, ära ole üleolev, ütles vanamees, kui naerdes trepist üles olin tormanud. Kui hästi tahan, näen ennast praegugi endale vastu tulemas, tobe irve näol. Ära ometi suurest sõgedusest komista, soovin talle, see tähendab endale. Ega ma enam komistagi. Tookord küll. Ja teekond jäi mitmeks ajaks katki. Praegu aga hakkab pikkamisi valgemaks minema. Näen juba trepiastmeid, näen ka all murdunud samba kõrval truult ootavat tinasõdurit. Jõuan ta juurde ja tervitan mõttes: “Tere õhtust, vikont.” Sest siin on alati õhtu. Sest siin pole sõnu üldiselt vaja, kui just ei taheta ümbritsevat väga aktiivselt mõjutada. Seda ei maksa liiga sageli teha, muidu võib juhtuda, et vajalikul hetkel ei tule õige sõna meelde. Vägi saab asjatult kulutades otsa, ütleks vanamees. Täna läheme vasakut käiku mööda, mina ja tinasõdur. Üldiselt on seinad laotud suurtest krobelistest kividest, aga võivad ka mitte olla. Ükskord jäin liiga tähelepanelikult silmitsema üht pruunitriibulist siledat seinaplaati. See meenutas midagi. Ja äkki polnudki enam kiviseinu, oli hämar tuba ja otse mu vastas suur beež riidekapp, millele maaler pruuni värviga osavalt puidumustri joonistanud. Või tehti seda nii, et tumedale põhjale tõmmati pintsliga heledama värvi kiht, nii et tumedad jooned puusüüna läbi kumama jäid. Ükskõik. Selline kapp oli mu lapsepõlvetoas. Ja nagu ma selle endale teadvustasin, tundsin, kuidas tardun hirmust. Sest seal kapi otsas, seal on keegi hämarusest tihedam ja raskem, see keegi hakkab mulle peale vajuma...
Trummimängu saatel sooritatud rännaku puhul piisab sellest, kui hakkad kahtlema, kas suudad üht või teist asja teha, ja ongi reisil lõpp ja sind sülitatakse tagasi argireaalsusesse. Arvan, et hirmgi katkestaks igasuguse sedalaadi teekonna.
Tubjaku trumm kõmiseb ühtlases rütmis. Sulgen silmad ja lasen kõminal läbi keha voolata. Sest see voolab otsekui soe laine keha mööda alla, jõuab varvasteni ja paneb need mõnusasti surisema. Ei mingit rahutust ega tõmblemist. Kõigepealt tunnen trepiastet jalgade all. See on usaldusväärselt lai. Astun edasi. Neli trummilööki sekundis, iga kaheksa löögi pärast uus aste. Alla pimedasse. Ikka kaheksa lööki, uus trepiaste ja samm, kaheksa lööki ja uus aste. Vanamees ise küll treppi mööda ei lasku, seda ma usun. Tema tee - see võib olla milline tahes, ainult mitte trepp. See, et ühte sihtpunkti võib minna eri teid mööda, on iseenesestmõistetav. Sellest polekski vaja rääkida. Vanamehe maailmas pole treppide jaoks lihtsalt kohta. Nii nagu ühe jalaga tinasõdurite jaokski. Kui teda seal trepi alumise otsa juures esimest korda nägin, olin nii rabatud, et unustasin vanamehe sõnad - olla võib kes tahes. Hakkasin naerma, kuigi tinasõdur polnud põrmugi naljakas. Pigem õhkus temast lapsepõlve kurb-igatsevat tunnet. Kas tinasõdurid surevad? Ära imesta millegi üle, ära ole üleolev, ütles vanamees, kui naerdes trepist üles olin tormanud. Kui hästi tahan, näen ennast praegugi endale vastu tulemas, tobe irve näol. Ära ometi suurest sõgedusest komista, soovin talle, see tähendab endale. Ega ma enam komistagi. Tookord küll. Ja teekond jäi mitmeks ajaks katki. Praegu aga hakkab pikkamisi valgemaks minema. Näen juba trepiastmeid, näen ka all murdunud samba kõrval truult ootavat tinasõdurit. Jõuan ta juurde ja tervitan mõttes: “Tere õhtust, vikont.” Sest siin on alati õhtu. Sest siin pole sõnu üldiselt vaja, kui just ei taheta ümbritsevat väga aktiivselt mõjutada. Seda ei maksa liiga sageli teha, muidu võib juhtuda, et vajalikul hetkel ei tule õige sõna meelde. Vägi saab asjatult kulutades otsa, ütleks vanamees. Täna läheme vasakut käiku mööda, mina ja tinasõdur. Üldiselt on seinad laotud suurtest krobelistest kividest, aga võivad ka mitte olla. Ükskord jäin liiga tähelepanelikult silmitsema üht pruunitriibulist siledat seinaplaati. See meenutas midagi. Ja äkki polnudki enam kiviseinu, oli hämar tuba ja otse mu vastas suur beež riidekapp, millele maaler pruuni värviga osavalt puidumustri joonistanud. Või tehti seda nii, et tumedale põhjale tõmmati pintsliga heledama värvi kiht, nii et tumedad jooned puusüüna läbi kumama jäid. Ükskõik. Selline kapp oli mu lapsepõlvetoas. Ja nagu ma selle endale teadvustasin, tundsin, kuidas tardun hirmust. Sest seal kapi otsas, seal on keegi hämarusest tihedam ja raskem, see keegi hakkab mulle peale vajuma...
Trummimängu saatel sooritatud rännaku puhul piisab sellest, kui hakkad kahtlema, kas suudad üht või teist asja teha, ja ongi reisil lõpp ja sind sülitatakse tagasi argireaalsusesse. Arvan, et hirmgi katkestaks igasuguse sedalaadi teekonna.
see mis hoiab meid koos -
mälestustest on kude
ja unest lõim
kelle need sõrmed
saadavad süstikut
korjavad kirja
kes seda loeb
kas see loeb
Kuidas Sa tundsid väljamõeldud meelerännakus hirmu? Väljamõeldud või ehtsat?
VastaKustuta