Koopad mu sees

Üle hulga aja võtsin eile hilisõhtul jälle trummi kätte. Juba paar päeva andis ta mulle seinal rippudes märku, kõmisedes tasa sel ajal, kui ma telerit vaatasin. Mingit rituaali ma ei teinud, ühtki küsimust välja ei mõtelnud. Arvasin, et kui antakse märku, siis tuleb lihtsalt minna ja järele vaadata. Hakkasin trummi lööma selle uue raske nuiaga, ja laulma oma laulu. Kõik näis endiselt toimivat, põhjapõdrad tulid mu juurde ning me sõitsime läbi lumise metsatundra. Varsti olin jälle tuttavas kohas jõe kaldal, kus seisis püstkoda. Seekord tegin koja ümber kolm ringi päripäeva (ei tea, miks), siis astusin sisse ja teretasin kodalasi, keda ma selgesti ei näinud. Aga mõne hetke pärast adusin, et mu eest seisab šamaan, trumm käes, ja ta lööb seda minuga ühes rütmis. Arvasin, et see on Demnime. Aga ma tundsin, et käsi väsib ära selle raske nuiaga ja nii ma võtsin vana ja kerge. Üsna kähku mõtlesin ennast tagasi samasse paika. Siis hakkasime koos minema, tema trummiga ees ja mina trummiga ta kannul. Ja oli mingi üsna pime käik, päris pikk, ja siis koobas. Seal oli piimja veega järv, järve keskel vastupäeva keeris, keerise keskel neel. Läksin sealt koos veega alla ja läbi kitsaste käikude, suure kohinaga. Siis oli taas hämar koobas, stalaktiidid ja stalagmiidid. Ja minu eest jälle see šamaan, ainult nüüd kandis ta sinist hiinapärast hõlsti. Ja me nagu tantsisime, kuigi ma ei armasta tantsida, aga see oli selline üksteise liigutusi imiteeriv tants. Ja siis selgus kuidagi, et tema on mina ja mina olen tema. Nagu kaks eri ajahetkede mind korraga, teineteisega kokku sulamas ja siis jälle eraldumas. Ja me olime koos paadis, mis libises tasa tumedal veekogul ja koopa lagi üha madaldus. Siis tuli üks külgmine käik ja seal säras kaljuorvas hiigelsuur mäekristall või midagi sarnast. Ma sain aru, et pean võtma selle kristalli ja panema ta enda sisse, et siis mu pilk muutub selgeks. Tegingi nii, mispeale sähvatas kusagil naba juures hele valgus ja levis ringikujuliselt laiali nii minus kui mu ümber. Ja ma nägin läbi koopalae ja paksu kalju üht Ladakhi kloostrit: mungad punastes ürpides ja kollaste mütsidega laulsid. Ja äkki ma nägin Nechungi oraaklit (kuigi tema ei asu Ladakhis) tema kummalise koonusekujulise raske mütsiga, mõõk käes. Ta keerles (ei mäleta, kumba pidi) ja nagu torkas mind mõõgaga. Seejärel nägin kas üht või mitut erinevat imikut, ühel oli igatahes pöial suus ja tema peale langes nagu kusagilt aknast või avausest valgus ja väljas paistis taevas üks täht. Seejärel keerles hulk aega mu silmade ees see asteroid, mis mõni päev tagasi napilt maast möödus, ja kui ma sellest pildist lahti sain, olin juba kusagil tule ääres. See tuli põles mingil alusel ja ma nägin tules helendamas üht ornamenti, mis tundus olevat nagu Lõputa Sõlm, aga ma pole kindel. Tagantjärele tundub, nagu oleks olnud tegemist sepaääsiga, kus midagi hõõguma aeti. Igatahes üritasin pilku teritada, korrates valjusti „selgi, selgi minu pilk“ või midagi sarnast. Aga siis tundus mulle, et see peab olema hoopis üks kiri või sõna ja ma üritasin tükk aega seda näha. Ent siis oli see hoopis nahkkaantega raamat, suletud muidugi. Ja see oli veel üks ja teine asi, aga mul ei õnnestunud hästi näha, sest vahepeal tundus mu pilgu ees olevat kas roheline konn või rohelise peaga madu, kellest ei õnnestunud mööda vaadata. Tundus, et see kiri või mis iganes ta oli muutub üha kättesaamatumaks, samas aga hoiab kinni mu mõtteid, laskmata edasi minna. Hakkasin väsima. Ei jäänud muud üle, kui mängida endale tagasituleku signaali. Ja ma tulin, vuhinal läbi koobaste ja käikude tagasi oma tuppa. Aega oli kulunud üle poole tunni. Mul oli hirmus kahju, et ei õnnestunud seda kirja lugeda. Öösel jäin haigeks.

Lõputa sõlmed koos budismi sümbolite dharmaratta ja hirvedega Bodhnathis templi ukse kohal.