Kes vana asja ei mäleta

Lennart Meri vestlemas Rein Maraniga Taimõril Avami tundras. Aado Lintropi foto, juuli 1977.

Kuna 29. märtsil täitub 8o aastat Lennart Mere sünnist, on ka minult küsitud mitmesuguseid mälestusi temast kui reisimehest ja filmitegijast. Mul pole eriti palju öelda, sest töötasin temaga koos vaid 1977. aastal "Linnutee tuulte" võtteperioodi ajal. Tõsi küll, see tähendas ka üht päris pikka Siberi-ekspeditsiooni ja mitut väiksemat sõitu, ühiseid materjali läbivaatamisi ja muudki filmitöö juurde kuuluvat. Hiljem selgus, et see aeg oli mulle niivõrd oluline, et muutis kogu edasist elukäiku - jätsin "Tallinnfilmi" ja tulin Tartusse õppima soome-ugri keeli. Pärast "Linnutee tuuli" tundus mulle mõeldamatu jätkata range poliitilise kontrolli all olevas stuudios ähmase lootusega veel kunagi mõne sarnase filmi juures tööd leida. Keeleteaduse valisin kui enda meelest kõige poliitikakaugema eriala, pealegi äratasid Lennarti näited keelesuguluse alalt, millega ta Siberis kohalikke võimumehi veenis, ka mulle suurt mõju. Peaaegu sama tugevat mõju avaldasid nõukogude tegelikkuse suhtes silmi avavad vestlused Enn Säde ja Rein Maraniga. Nemad kolm on esimeste hulgas, kellele olen tänu võlgu oma praeguse mina kujunemise eest.

Rein Maran, Enn Putnik ja Lennart Meri Avami tundras Dütete künkal nganassaani matusepaika filmimas. Aado Lintropi foto, juuli 1977. Pilt on poseeritud, tegelikult päris sellistes asendites ei töötatud. Ka ei juhtinud Lennart Meri vägesid käega suunda näidates.

On selge, et isegi selliste suurmeestega seoses, nagu Lennart Meri kahtlemata oli, räägib iga asjaosaline oma lugu. Minu lugu algas aga nõnda, et läksin 1976. aasta detsembris pärast väeteenistusest vabanemist operaatori assistendiks „Tallinnfilmi” kroonika osakonda, kus sattusin kohe „Linnutee tuulte” võttegruppi. Mäletan, et esialgu polnud mul Lennart Merega kuigi palju kokkupuutumist. Minu kui uue mehe väljaõpetamisega tegelesid Rein Maran, Enn Säde ja Enn Putnik. Paaril korral, see oli veel filmi ettevalmistusperioodi ajal, kohtus kogu meeskond ka režissööriga. Imestasin algul, miks sellisesse üsna rutiinsesse asjasse suhtutakse nii, nagu oleks külla oodata mõnd väga tähtsat tegelast. „Täna tuleb režissöör, vaata, et sa õigeks ajaks kohale tuled,” hoiatati mind korduvalt. Olin kuulnud Lennartist rääkitavat kui suurest rännumehest, seepärast ootasin pigem ajamata habemega presentkuube kandvat mõnusat kambajõmmi, kui väärikat aeglase jutuga härrasmeest, kes räägib nii, nagu oleks igal öeldud sõnal eriline kaal. Mäletan ka kohtumiste tõsist töist atmosfääri, mis tekitas eelseisvatele ühistele reisidele mõeldes kerge kõhedustunde. Siiski viisid mu esimesed filmireisid Vadja- ja Vepsamaale, kuhu Lennart koos meiega tulla ei saanud (käis samal ajal Soomes ja Ungaris võtteid ette valmistamas). Täies koosseisus töötasime alles Setumaal ning hiljem Muhu- ja Saaremaal. Aga need olid lühemad sõidud, mille ajal Lennart ööbis ja oli rohkem omaette. Ja Saaremaal kihutas ta ringi oma punase Ladaga, millel uhkelt päeva ajal Soomest ostetud halogeentulesid põletas, sest „tead, terve Euroopa teeb niiviisi.” Aga juuli algul Taimõrile lennates üllatas Lennart mind sellega, et kraamis välja hulga raamatuid, öeldes: „Mul polnud kahjuks aega kõiki neid läbi lugeda. Hea oleks, kui igaüks valiks välja mõne nende seast ja pärast räägiks, mida huvitavat teada sai.” Kuna ta lisas, et see käib ka minu kohta, võtsin lugemiseks A. Popovi töö nganassaanide materiaalse kultuuri kohta. Hilisõhtul Norilski hotellitoas kandsime kordamööda ette, mis loetust meelde oli jäänud. Lennart kuulas kõiki võrdse tähelepanuga. Mäletan, kuidas ta Ust-Avamis pärast vestlust meie sealse teejuhi Dulsimjaku Kosterkiniga (see sisaldas hulgaliselt mitmesuguseid keelenäiteid, sest Lennart küsis, kuidas kõlab üks või teine asi nganassaani keeles) kuulas huvitatult mu esimesi spekulatsioone eesti ja samojeedi keelte ühissõnavara kohta. Alles sellistel reisidel avaldus tegelikult ta suur organiseerimisanne. Lisaks sellele, et Lennart suutis kõiki tööst tõeliselt huvituma panna, valdas ta erakordset oskust oma euroopalikul kombel leida Venemaa oludes lahendus igale olukorrale. Mäletan teda häirimatu rahuga korraldamas transpordiprobleeme või vaidlemas miilitsaga selle üle, kas lennujaama ootesaalis tohib suitsetada. Viimasel juhul olid argumentideks keelavate siltide puudumine ja kinnitus, et kõikjal Euroopas on lennujaamas suitsetamine tavaks. Lennartile ei valmistanud suuri raskusi leida ekspeditsiooni jaoks vastavalt vajadusele kas traktor, postiauto, kaubarong, mootorpaat, laev, helikopter või erilennuk. Olen talle alati tänulik selle eest, et ta otsustas Ust-Avami (ja ühtlasi ka šamaani juurde) kaasa võtta mind ning jätta filmidirektori Norilskisse meie tagasitulekut ootama. Pidime lendama AN 2 pontoonidele pandud versiooniga, mille kandevõime on ratastega lennukist oluliselt väiksem. Piloodid arvestasid, et lisaks paarsada kilo kaaluvale aparatuurile saavad nad kaasa võtta kõige rohkem viis reisijat. Nii andiski Vello Samm paadisillal tšekiraamatu mulle üle ja jäi meile järele lehvitama. Võib-olla muutis just see sündmus mu elukäiku nii, et sain aastate pärast šamanismi ja idapoolsete hõimurahvaste usundite uurijaks. Olen õnnelik, et viibisin koos Lennarti ja teiste võttegrupi liikmetega nganassaani šamaani Demnime Kosterkini püstkojas Avami jõe kaldal ning elasin kaasa tema rituaalile, mis kestis 17. juuli esimeste tundideni. Pärast mõnetunnilist puhkust telgis äratas meid varahommikul laevavile. Veel unisena üritas Lennart telgist väljuda läbi suletud ukse, sest nagu ikka oli meil kiire ja ees ootas keeruline reis Avami äärsest tundrast Mansimaa taigasse. Järgneva päeva kohta on Lennart ise kirjutanud: „vahetasime sel pühapäeval neliteist korda liiklusvahendit, alustasime paadis, lõpetasime armee patrullautos, vahepeal üürisime lennuki ja peatasime rongi” (Meri, Lennart. Registriga järelsõna „Linnutee tuultele”. Keel ja Kirjandus nr. 3 1979, lk. 168-174). Tegelikult korraldas kogu transpordi Lennart ise. Kaubarongi veduriga sõitsime tõepoolest, sest meile sobival ajal reisirongi Dudinkast Allõkeli lihtsalt ei läinud, jaamas aga seisis parajasti kaubarong, mille peale Lennart meid kauples. Nii et rongi peatamine on väike kirjanduslik liialdus. Mäletan ka üht seika, mil Lennarti veenmisoskustest väheks jäi. Ühel õhtul (vist enne Ust-Avami lendamist) otsustasime Norilskis restorani minna. Selles linnas, kus minu mäletamist mööda polnud tollal mitte ühtki muuseumi või teatrit, kuid peatänava ääres paiknes kolm kino ja palju restorane, ei olnud palju võimalusi vaba aega sisustada. Käisime siis ühe ukse tagant teise taha, kuid kusagil ei tahetud meiesuguseid tormijopedes ja kampsunites kujusid sisse lasta. Lennart proovis oma veenmisoskust vähemalt nelja šveitseri peal, rääkis, et oleme ekspeditsioonil ja tahaksime kultuurselt süüa, kuid ainus, mida tal õnnestus saavutada, oli lohutus: "Laseksin teid ju sisse, aga kliendid panevad pahaks." Alles viiendas restoranis õnnestus viimaks lauda istuda. Norilsk oli selline kummaline linn, kus 1970-tel aastatel olid pikad järjekorad kalliste vaipade ja kristalllühtrite ostmiseks ja restorani ei lastud lipsuta mehepoegi.

Mälu on muidugi valikuline. Paljusid seiku neist 32 aasta tagustest aegadest ma enam hästi ei mäleta. Õnneks on saatus alles hoidnud mõned mu "Linnutee tuulte" ajal tehtud märkmed. Leidsin alles eile taas üles tollase päeviku, kus Lennarti ja Reinu korraldusel pidasin arvestust kulutatud filmilindi üle. Kuna kasutasime kallist valuutat maksnud Kodaki linti, tuli iga meetri üle arvestust pidada. Nüüd sain värskendada mälu selles osas, et meile anti võtete jaoks ca 14000 meetrit filmilinti, millele hiljem lisandus veel 900 m, see teeb materjali ajaliseks pikkuseks umbes 8,7 tundi. Lennart Meri on eespool viidatud artiklis kirjutanud, et filmiti ca 13000 m ehk 7,6 tundi materjali. Ehk jäi osa filmilinti kasutamata. Lisaks sain uuesti üle vaadata kogu grupi kasutuses olnud filmitehnika. Esimesed sissekanded on napid. Kuna ma ise neil sõitudel ei osalenud, piirdusin vaid eksponeeritud filmi karbikaupa üleslugemise ja labori tellimusnumbritega. Negatiiv ilmutati "Mosfilmis" ja minu kohustuste hulka kuulus ka materjali viimine ja toomine. Ent kuna Lennart õhutas kõiki grupi liikmeid sõltumatult märkmeid tegema, muutub minugi päevik varsti palju enamaks kui lihtsalt kulutatud materjali arvestus.

Filmilindi üldarvestuse leht

Üks leht filmigrupi käsutuses olnud tehnika loendist (Kaamera Konvas-avtomat 1M ja objektiivid

Lisaks sellele kaustikule püüdsin pidada ka individuaalsemat laadi päevikut. Tegin seda kirjade vormis, lahendades nii (ja enda meelest osavalt) kaks ülesannet korraga. Kirjad olid üsna paksud ja andsid ülevaate kogu pika Siberi-reisi (8.-31.juuli 1977) käigust. Kahjuks on mul nüüd, aastate pärast, õnnestunud üles leida vaid üks Saranpaulist saadetud kiri.

Kiri algab ülevaatega paigast, kus tegutseme ning tagasivaatega sellele, kuidas meil õnnestus kohale jõuda. Ei maksa unustada, et neid ridu kirjutas 21. aastane noormees. "Kõigepealt sellest, kuidas toimus hüpe Vorkutast Saranpauli. Lõpetasin eelmise kirja siis, kui olukord oli väga segane. Jak 40-t me tellida ei saanud. Aga peale kauplemist leppisime kokku veel suurema lennuki, nimelt An 26 rentimise osas. Ööbisime Vorkuta Aerofloti võõratsemajas lennuväljal. Hommikul kell viis lendasime välja täiesti tühja transpordilennuki pardal ja poole tunni pärast olime juba Aasias, täpselt polaarjoonel asuvas Salehardis. Erakordse juhuse tõttu saime ümber istuda täiesti tühja Jak 40 peale, mis tõi meid Berjosovosse. Veel mõned tunnid hiljem olime kõik kägaras An 2 kabiinis ja 19. juuli õhtul kell 18.30 juba Saranpaulis. Purustanud kõik rekordid ja tellinud ühe päeva jooksul kolm spetsreisi, jõudsime oma uude peakorterisse. Esimese öö magasime külanõukogus. Esimees, rahvuselt komi, vestles meiega paar tundi ja lahkus tänu Lennarti osavale poliitikale veendunud fennougristina. Siiani on ta meid igati aidanud.
20. juuli. Kella kahe paiku sõitsime mõne kilomeetri kaugusel asuvasse Tšekurja külasse. Küla oma palkmajade, laudkatuste, pikkade aedade ja vee lähedusega meenutas väga vepsa külasid. Aga ei majad ise ega aiad polnud sarnased vepsa omadega. Esimesed muljed: väga lage, puudeta küla, vastand kõigile ettekujutustele, põdrasarved väravapostidel, sammasaidad, komi surnuaed hiiglaslike ristidega (u 3 m kõrged), jõgi paljude paatidega kaldal, mansi surnuaed metsas, sääsed, moška... Mansi surnuaed asub küla taga metsas. Ta erineb täiesti nganassaani surnuaiast. Esimesel pilgul tundub, nagu oleks metsaalune täis madalaid maju või muldonne. Surnut ei maeta, vaid ta asetatakse auku ja pannakse katus peale. Igal haual on olemas uks, kustkaudu surnu saab sidet pidada meie maailmaga. Haudade lähedale on puude otsa riputatud padasid, teekanne, kulpe ja muud sarnast. Metsas on mõned ohvripuud, enamasti kaheharulised. Ühe vana seedri külge, mille oksad samblaga kaetud, oli riputatud rätikuid ja riideräbalaid. Teise puu all vedelesid põdrakoljud ja sarved.
23. juuli. Filmisime Tšekurja külas. Algul ei saavutanud inimestega kontakti, õhtul aga, kui filmisime vanameest, kes mängis sankvaltapi (paadikujuline viiekeelne instrument), tuli üks mees, kes laulis, siis tulid vanamutid, kes tahtsid tantsida ja nii kujunes väike mansi laulu- ja tantsupidu. Inimesed muutusid äkki julgeteks.

Tähelepanu! Päeviku sissekande kuupäev ei lange kokku kirja omaga. Selle kohta vt allpool.

24. juuli, laupäev. Täna sõitsime paatidega 43 kilomeetrit allavoolu Hošlogi külasse. Teel peatusime veel ühes väikeses mansi külas, mis asukoha ja ehituse poolest oli fantastiline - paar maja, sammasait ja muud abihooned, milleni viis läbi soo palkidsest tee. Kohtasime kahte toredat vanatädi, kes vastasid Lennarti küsimustele, näitasid meile igasuguseid esemeid ja rahvarõivaid. Aga Hošlogis kohtasin ma esmakordselt iidolit. See seisis kõrgel jõekaldal arvatavasti üle saja aasta enne, kui keegi tuli ja naelutas ta külge sildi Grazhdane, ne brosaite gorjatšie spitški i okurki v lesu. Ta oli kogu see aeg vaadanud põhja poole, piki jõge üles, mägede suunas ja kergelt naeratanud oma hambutu suuga. Ja ta seisab ning naeratab praegugi, ka meie üle, kes me sildi maha kiskusime ja tema ees oma musta kasti üles panime, mis vaikselt suriseb, kui nupule vajutada. Ta on jõekaldal üksi, aga usun, et metsa kõige läbipääsmatumates paikades, kuhu viivad kõige salajasemad jalgrajad, kahel pool mida varitsevad jultunud sissetungijaid väga vanad, aga veel töökorras iselaskvad vibud (see pole väljamõeldis), leidub teisigi temasarnaseid. Meil on kahjuks liiga vähe aega, et selliseid paiku otsida, pealegi pole teejuhti, sest mansid varjavad oma pühapaiku. Me kardame kaotada oma usku, ütles üks tädi matuste ajal. --- Homme on pühapäev, teisipäeval sõidame siit allavoolu umbes 100 kilomeetri kaugusele Sosva külasse, kus peatume mõned päevad ja siis ongi aeg hakata koduteele sättima."

Kummalisel kombel ei kattu minu päeviku ja kirja kuupäevad ja kasutatud sõiduvahendite hulk Lennart Mere poolt "Keeles ja Kirjanduses" avaldatutega. Oma arvestuse kohaselt lendasime Tallinnast Moskva kaudu Norilskisse 8. juulil, 13. juulil sealt edasi Ust-Avami, Demnime kojas filmisime 15. juuli õhtust 16. juuli hommikuni. Lennartil on viimasteks kuupäevadeks 16. ja 17. ehk +1. Ent ta väidab, et 17. juuli on pühapäev, mis vastab tõele. Ent samas võime filmi proloogi osast lugeda: "12. Nganassaani arbuja Demnime Dühode poeg Namtuso sugukonnast (sünd. 1914). Krasnojarski krai, Taimõri poolsaar, Demnime koda (ganoma) Avami jõe kaldal. 15/16 juuli 1977." (Meri, Lennart. Registriga järelsõna „Linnutee tuultele”. Keel ja Kirjandus nr. 3 1979, lk. 169). Võta nüüd kolmkümmend kaks aastat hiljem kinni, mis kuupäevad on õiged. Samal 16. või 17. juulil sõitsime laeva, traktorikelgu, vesilennuki, sideauto, diiselveduri, elektrirongi ja veoautoga Demnime juurest Norilskisse. Sõiduvahendeid sain sel päeval kokku seitse, Lennartil on neid kirjas 14. Nii palju saan ma liiklusvahendeid kokku alles Saranpauliks, kuhu minu andmetel jõudsime 19. juuli õhtul (lahkusime Norilskist 18. juuli hommikul, veoauto - elektrirong - lennuk Vorkutasse - lennuk Salehardi - lennuk Berjosovosse - lennuk Saranpauli - veoauto). Siinkohal leidsin ebakõla oma märkmetest, see aga muudab paraku ebausaldusväärseks kogu mu dateeringu. Nimelt filmisime Tšekurja külas Grigori ja Pjotr Sainahhovit ning tantsivaid memmesid minu päeviku arvepidamise kohaselt 22. juulil, Puulahis ja Hošlogis käisime järgmisel päeval. Lennartil on nendeks päevadeks samuti 22. ja 23. Paraku erinevad neist mu kirjas esinevad kuupäevad. See on kirjutatud pärast Hošlogist naasmist ja dateeritud 24. juuliga ning kannab 25. juuli Saranpauli postitemplit. Vastavateks kuupäevadeks on seal 23. ja 24. ehk +1 Lennartiga võrreldes. Ent ma väidan kirjas, et 24. juuli on laupäev, kuigi tegelikult oli see pühapäev. Järelikult olen kirjas eksinud. Edasised kuupäevad peaksid siiski paika pidama. 25. juulil filmisime veel Tšekurjas, kus Roman Sainahhov jutustas meile vapustava maailmaloomise loo ja laulis mõned laulud. See kuupäev klapib jutustamise osas ka Lennarti omaga, kuid karupeo laulu "Tumoli-taadi vanem tütar" esitamise ajaks on tal miskipärast märgitud hoopis 22. juuli. 26. juulil (minu arvepidamise kohaselt) jagunes grupp Saranpaulis kaheks - Lennart Meri, Rein Maran ja Enn Säde lendasid Ivdeli kaudu Mordvasse, ülejäänud Berjosovosse ja sealt 28. juulil Sosvasse, kus viibisime paar päeva. 30. juulil lendasime marsruudil Sosva - Berjosovo - Hantõ-Mansiisk - Tjumen ja järgmisel päeval Tjumen - Moskva - Tallinn.

Muidugi pole sellised pisivead, mis enamuses võisid olla põhjustatud väga tihedast töögraafikust, kuigivõrd olulise tähtsusega, ent kui küsimuse all on mälu ja mäletamine, siis kes meist ei tahaks, et mälu teda ei peta. Minu jaoks olid need ikkagi esimesed ekspeditsioonid ja pole ime, kui karusellina peapööritust tekitanud pöörased sõidupäevad, mis vaheldusid sama kiirete ja tihedate võttepäevade või närviliste ootushetkedega, mu ajaarvestust mõnikord segamini ei ajanud.