Pole vist palju inimesi, kes saavad öelda, et olümpiamängud tulevad otse nende isa kodutalu õuele. Päriselt ei saa seda minagi, sest talu ju pole enam. On vaid Lintropi lagedaks kutsutud koht Aibga nõlval, kus veel mõnekümne aasta eest kasvasid mõned vanaisa istutatud puud ja kus seisis üksik suur kivi, mille lähedal oli kunagi tare otsasein. Nüüd pole võib-olla enam ei puid ega kivi, sest Lintropi lagedale püstitatakse 2014. aasta Sotši taliolümpiamängude rajatisi. Nagu ikka, ei tea Eesti Aiakese põliselanikud ega uusasukadki kuigi palju neist suurejoonelistest plaanidest, või täpsemalt - neil polnud veel eelmisel aastal ettekujutust sellest, mis külas jääb alles ja mis lükatakse buldooseriga maatasa. Nii väitis minu vend, kes kohapeal asja uurimas ja kaameraga jäädvustamas käis. Paistis, et külarahvas ei suhtunud nende majade ümber või kohal toimuma hakkavasse suursündmusesse kuigi suure vaimustusega. Olümpiamängud ei too õnne õuele, pigem viivad hoopis õue, aiamaa ja võib-olla majagi takkapihta. Ka mina pole sündmuste sellise arengu üle eriti õnnelik. Kuigi vaatan asju kaugelt ega ole teinud praktiliselt midagi oma kaugel elavate sugulaste heaks. Mida saaksingi ette võtta ühe suure riigi ja Rahvusvahelise Olümpiakomitee tahte vastu? Võib-olla natuke mälestusi heietada? Jah, palun, seda ma oskan ja suudan. Seni veel.
Maja Eesti Aiakese 1. brigaadis. Aado Lintropi foto 1986.
Juba varasest lapsepõlvest mäletan isa räägitud jutte oma kodukülast ja perekonnast. Tihti olid need vaid üksikud seigad, aga mõnikord ka pikemad lood, näiteks jutt, kuidas üks ta vanemaid vendi põgenes kodusõja ajal valgete eest akna kaudu, ent külmetas ennast mägedes varjates, haigestus kopsupõletikku ja suri. Veel mäletan kilde karujahist (isa olevat oma esimese karu lasknud 13.-aastaselt) ning talvistest suurtest lumesadudest, mis matsid majad nii kinni, et väljuda tuli pööningu kaudu. Vihjamisi räägiti ka sellest, kuidas vanaisa Karl 1937. aastal ühes paljude teiste külameestega ära viidi ja enam kunagi koju tagasi ei tulnud. Aga rohkem oli juttu kreeka pähklitest ja ploomidest, mida pidi kasvama kõikjal nii palju, et jätkub kodu- ja metssigadele ning karudelegi. Ja siis, olles vähemalt aasta hoogu võtnud ja raha kogunud - mäletan, vanemad rääkisid, et reisiks peab vähemalt 300 rubla kõrvale panema - asusime lõpuks 1966. aasta suvel teele. Sättisime reisi just nii, et jõuda Eesti Rohuaeda (isa nimetas oma koduküla nii) just ploomide valmimise ajaks . Olin kümnene ja oskasin üht-teist isa juttudest juba tähele panna ja meelde jätta. Kui plaan sõita konkreetseks muutus, hakkasin sageli unes mägesid nägema. Just selliseid saehamba kujulisi teravaid mäetippe, mida sileda maa lapsed sageli joonistavad. Tegelikkuses valmistasid esimesed mäed mulle väikese pettumuse, sest polnud üldse teravatipulised ja lumised, vaid ümarad ja metsased. Adlerist võtsime takso ja kihutasime Mzõmta jõe järsule nõlvale rajatud teed mööda Punaselageda poole. Mäletan järske käänakuid, kaljusid ja all orupõhjas vahutavat vett. Eesti Rohuaiani oli Adleri jaamast üle 70 kilomeetri. Suurvesi oli minema pühkinud sillale pealesõidutee, kuid meile jäi mulje, et üle kohiseva mägijõe viibki kitsuke laudadest purre. Tegelikult sai pikka purret mööda üle madala vee ning sild üle suure jõe oli enam-vähem olemas. Ikkagi võttis kohvrite ning meie üle jõe toimetamine üksjagu aega, sest teisel kaldal märkasime äkki, et on juba üsna hämar. Otsisime üles Johannes Naeltoki maja, kuid pererahvast polnud kodus. Esimesest õhtust meenubki mulle viinamarjaväätides majaesine kui tunnel mida valgustavad loendamatute helendavate putukate lendavad tulesädemed.
Teise brigaadi mäealune tänav. Kas osa tulevasest murdmaarajast? Aado Lintropi foto 1986.
Järgnevatel päevadel õppisin mägesid õigesti vaatama, et märgata ka kõrgemaid lumiseid tippe lähemate ja suuremate kuid palju madalamate külgharude taga. Kohtusime mehega, kellel olid minust mõni aastad nooremad lapsed, kuid kes kinnitas, et on mu vend. Hiljem selgus muidugi, et onupoeg on vene keeles ka vend – двоюродный брат. Tolik üritas mind õpetada Mzõmtast kala püüdma, kuid pärast seda, kui ta pidi korduvalt vette ronima, et mõne risu taha haakunud õngekonksu lahti päästa, andis ta alla. Veel meenub ainus veel elus olnud isa vend Ruudi, väike imekõhn mees, kellel kodus tüsedapoolne vene naine. Ruudi oli kange kreeka pähkleid puu otsast alla tooma ja see sai talle hiljem ka saatuslikuks - ühel sügisel kukkus ta pähklipuu otsast nii rängalt, et suri saadud vigastustesse. Käisime vaatamas ka isa sünnikohta kusagil künkal praegusest külast palju kõrgemal, kus kasvasid veel vanaisa istutatud õunapuud. Kusagil nende juures pidi olema ka üks suur kivi, mille lähedal seisis kunagi maja. Selgus, et küla ei asunudki vanasti ainult all jõeorus, vaid elati laiemalt ka orgu ümbritsevatel nõlvadel. Alles kolhoosikord koondas endised talud alla jõeorgu brigaadidesse. Muidugi on meeles käik väikese kose juurde, mis asus ka kusagil 2. brigaadi kohal Aibga nõlval (külaosad kandsid kollektiviseerimise meenutusena ikka veel nimesid 1., 2. ja 3. brigaad, kusjuures 1. brigaad ehk küla keskus paiknes jõe teisel kaldal ja veidi ülesvoolu, kolmas brigaad aga juba Mzõmta ja Atsiptse ühinemiskohast edasi, kus jõeorg järjest kitsamaks muutub). Mäletan võõraid sinakate siledate tüvedega lehtpuid, nende vahel looklevat rada ning mingit erilist rammusat-kibekat lõhna, mida pidid põhjustama teatud liiki ussikesed, kui neile peale astuti. Mõni päev pärast kose juures käimist võtsime ette pikema matka piki Mzõmta kallast ülesvoolu, kus asus mineraalveeallikas (hapuveeallikas). Sinna oli 14-15 kilomeetrit mööda niisket jõeäärset metsateed. Allika vesi mulle tookord eriti ei maitsenud, pealegi lõhnas see ebameeldivalt. Veel jäi meelde, et mägiojasid kutsuti sorideks, igal neist oli nimi vastavalt selle pere maadele, kus oja voolas. Vesi oli väga külm ja puhas, täiesti maitseta. Huvitavad olid kõikjal otsekui metsikult kasvavad ploomipuud ja allõtšad. Siis ma veel ei teadnud, et 1930-tel aastatel oli Eesti Rohuaed kuulus just mustade ploomide poolest, mida kuivatatult isegi välismaale müüdi. Veel kasvas küla ümbruses palju kreeka pähkleid ja kastaneid, kusjuures viimased ei sarnanenud üldse meie koduste hobukastanitega. Teadsin juba enne sõitu, et sealsete kastanite vili on söödav. Meenub ujumine külma veega mägijõe vaiksemas sopis koos hiigelsuure roninastikuga, keda me kõik kartsime. Mäletan ka üht kinoskäiku ja seda, et mõnede külalastega oli raske eesti keeles suhelda.
1986. aasta augustis käisin Eesti Aiakeses (nüüd eelistati kasutada seda nimekuju) Etnograafiamuuseumi töötajana, ülesandega teha võimalikult palju pilte külast ja selle elanikest. Minuga koos reisis muuseumi teadur Marika Mikkor. Peatusime onupoja Toliku juures, kelle vanem poeg oli nüüd umbes sama vana kui Anatoli ise kahekümne aasta eest. Üle jõe viis nüüd korralik metallist sild, samas võis külas (ka teises brigaadis) märgata üksikuid tühje maju ning kõrv tabas eesti keelt harvemini. Toliku majapidamine koosnes kahest majast, millest vanemas elas ta ise koos naise Taja ning laste Olja ja Olegiga, väiksema maja asukateks oli vanema poja Ediku pere – naine Anja ja tütred Kristina ning Nastja. Mõlemad pered näisid elavat üsna õnnelikult. Tolik pidas metsavahi ametit ning tegeles mesindusega, lisaks peeti loomi, aias aga kasvatati kurki, tomatit, sibulat, baklažaane, paprikat jne. Kartulimaa oli veidi eemal jõe ääres. Nagu vist kõik teisedki küla meeshinged, käisid ka Tolik ja Edik jahil. Toliku jaoks oli see oluline tegevus, sest ta oli ümbruskonnas tuntud kütt, keda sageli telliti kas teejuhiks või saatjaks linnasakste jahiretkedele. Taja tegeles koduse majapidamisega. Suvel toimetati, söödi ja istuti peamiselt õues, samas oli gaasipliit ning räästa varjus ka külmkapp. Edik mõistis veel eesti keelt, ka tema naine sai lihtsamast jutust aru, kuid lapsed mitte. Ka Toliku ja Taja nooremad lapsed ei osanud sõnagi eesti keelt.
Maja 3. brigaadis. Juba 1991. aastal oli sellel kohal laskumisnõlva lõpp. Aado Lintropi foto 1986.
Tollest käigust meenub kõigepealt jalutu Karl Naeltok, kes elatus käsitööst (korvid jne) ning kes oli millegipärast pisarateni liigutatud, kui sai teada, kes ma olen. „Richardi poeg tuli mind vaatama,” oli ainus, mida ta öelda suutis. Hiljem kuulsin vihjeid perekondade vahelisest vaenust, mis otsapidi suurte repressioonide aega ulatunud. Teine usin korvipunuja oli Leonore Germani valge habemega kreeklasest mees, kelle tööpaigas sara all rippus palju eri kuju ja suurusega vitstest korve. Kolmandas brigaadis külastasime ligi 80 aastast Senni Pettaid, kelle maja ja eriti vana ait olid väga muljetavaldavad. Veel vaatasime Lilli Reismanni ja Meeta Tobiase käsitöid ja käisime koos Ellen Tindiga kalmistul, kus palusin näidata sugulaste, sealhulgas vanaema ja onude haudu. Vanematest inimestest vestlesime veel Alma Rootsi, Miili Obermanni ja Toliku ema Elmiga. Käisime ka mineraalveeallika juures, kus metsikus laagris telkis nüüd üle saja inimese. Nägime, kuidas pudeleid veega täideti ja kastide kaupa autosse laaditi, et tervislikku jooki ka kodus pruukida. Veel otsisin mägedes üles selle kose, mille juures kahekümne aasta eest terve perega käisime ning veetsin paar päeva mägiheinamaal nn perevalis, kus külarahvas parajasti heina tegi. Samas olid ühel mäenõlval ka Toliku mesitarud.
Senni Pettai vana ait 3. brigaadis. Oli kadunud juba 1991. aastal. Aado Lintropi foto 1986.
Kolmandat korda saabusin Eesti Aiakesse mõned päevad pärast 1991. aasta augustiputši koos poja Mikuga, kes oli siis 12 aastane. Kui Pihkva dessantdiviisi soomukid Tallinna poole mürisesid, olin lennupiletitest loobunud, aga kui putš ootamatult kiiresti ja häbiväärselt läbi kukkus, ostsin täpselt samad kohad samale lennule tagasi. Onupoeg Tolik oli aasta tagasi ootamatult infarkti surnud, kuid ülejäänud pere, mujale õppima asunud Olja välja arvatud, elas endiselt koos. Seekord oli mul kindel plaan mägedes rohkem ringi kolada. Mõne päeva pärast viisidki Edik ja ta sõber meid mootorratastega kuhugi mineraalveeallikast kaugemale ja kõrgemale mägedesse, kus oli nende jahionn – palagan. Teel jooksis üle tee metsseakari ja Edikul õnnestus üks põrsas maha lasta. See nüliti sealsamas metsa all (Mikk oli toimingut vaadates üsna kahvatu) ja võeti kaasa. Onni juures keedeti liha erilise hoolega (keeritsusside kartuses). Öösel istusime varitsuses lähedalasuva lagendiku eri ostes, kuid peale kaugete häälte ja sahinate ei näinud ega kuulnud midagi. Hommikul läksid mehed külla tagasi, meie Mikuga jäime onni ilma paranemist ootama. Oli vist 26. august, sest õhtul kuulsime Ameerika Häälest, et Lennart Meri ja Islandi välisminister kirjutasid alla diplomaatiliste suhete taastamise deklaratsioonile. Päris ülev tunne oli istuda kaugel mägedes ja kuulata selges eesti keeles (segajate mõju sinna ei ulatunud) uudiseid sellest, kuidas Euroopa riigid järjest tunnustasid Eesti iseseisvust. Viimaks paranes ka ilm ning meil õnnestus sooritada paaripäevane retk mööda Aibga nõlvu, mis oma kaugemas punktis paraku lõppes ületamatu kalju juures kuid siiski üsna kõrgel oru kohal. Tagasiteel avastasin, et kolmanda brigaadi kaugematest majadest (nende hulgas ka Senni Pettai oma) polnud enam ühtegi alles. Tee ääres oli kõrge võrkaed, selle taga kerkisid Aibgat mööda ülespoole metsast puhastatud laskumisnõlvad. See oli Punaselageda suusakuurordi tagasihoidlik algus - veel polnud Eesti Aiakeses ühtki hotelli ega suusabaasi hoonet, ainult nõlvad. Keegi ei osanud siis ette kujutada, et umbes tosina aasta pärast saab neist väikesekasvulise, kuid ettevõtliku Venemaa presidendi Vladimir Putini üks lemmikpaiku mäesuusatamisega tegelemiseks. Ning et aastal 2007 valitakse Sotši ilmselt just seetõttu 2014. aasta taliolümpia linnaks.
Vaade umbes samast paigast, kus kunagi seisis Senni Pettai ait. Aado Lintropi foto 1991.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar