Folgistamine ja folgistumine

Neli folgipäeva on jälle möödas. Oli ilusaid hetki koos toredate kaaslastega, oli töötegemist, oli kooslaulmist nii meestelaulu toas kui regilaulupesas, oli vahvaid kontserte ja huvitavaid õpitubasid. See on Viljandi folk. Ent oli ka palju ülevõimendatud helisid, pimestavat lavavalgust, lihakärsatamise vingu ja purjus noorukeid. Ka see on Viljandi folk. Igaüks võtab, mis võimalik ning annab, mis suudab. Võimed on erinevad. Mõni annab kontserdi, mõni kingib hoogsa laulu, tantsuloo või improvisatsiooni kusagil pargiservas või toidutänava ääres, mõni laulab kaasahaarava regilaulu või annab oma panuse kauakestva ekstaatilise trummimüdina näol, mõni piirdub paraku vaid õlleuimas räuskamisega. Folgi hommikud ja õhtud on väga erinäolised, ööd rahvarohked ja sumedalt hägusad. Uneaeg üürike ja rahutu.

Järgnev pildirida olgu tervituseks kõigile sõpradele ja tuttavatele, kes aasta aasta järel juuli viimasel nädalavahetusel festivali rasket vankrit veavad või sõidavad Viljandisse esinema või tulevad lihtsalt folgimelust osa saama. Igal suurel üritusel on puudusi. Kõik pole kunagi kõigega rahul. Alati saab paremini. Sellised on veidi rehepapilikud tõdemused, mida armastame sageli kasutada, sest eestlane ju ei armasta kiita. Aga mina tahaksin praegu küll kõigile vaid häid sõnu öelda. Ka sellele noormehele, kes mitmel õhtul järjest regilaulupesas napsuse peaga Serga küla ja Haanjamiist laulda üritas. Ka neile toredatele taatidele, kes esinejate parkla väravas ööpäev läbi valvasid. Kõigile. Sest mul oli Viljandis tore olla ja ma ei häbene seda öelda. Tervitused kõigle!