Kõrilaul

Folgil sai käidud Andrei Mongushi õpitoas. Kõrilaulust seal küll suurt midagi välja ei tulnud, kuid meenus, et kirjutasin kunagi sellise luuletuse:

Neist kahest nägin ainult varjusid
ka enne, põllu veerde laskudes,
kui lõhnas muld ja kiivitajad karjusid,
mul oli seemneid jakitaskutes.

Siis üle täiskuu venis pilvelohe
ja tuulehoog lõi kahisema kulu…
Nad kadusid, kuid tajusin, et kohe
saab minu elu hoopis teise kulu.

Päev tuli, keset linnasaginat
taas ilmusid nad, seekord juba lihas.
Siis kostis nagu kabjaplaginat,
ent nende näos ei võpatanud lihas.

Need karmid mehed suurte steppide
mind viisid varemeisse linna taha,
kus kassitapud üle treppide
nii raskelt rippusid kui küünlavaha.

Nad lõid, jah kõrilaulu lõid siis lahti,
et huugas iga võlv ja müürinurk.
Mul paluda või nutta polnud mahti,
sest kuulsin, kuidas minu enda kurk

toob kuuldavale sama laulujoru
ning talle sekundeerib ninaneel,
mu igast luust sai huugav mängutoru
ja igast kõõlusest vibreeriv keel.

Nii jõudis õhtu, hakiparvi ringles
kui pilvi kohal katkisi karniise,
ma seisin juba üksi, aga hinges
veel ümisesin võõraid vägiviise.

Ei unune see resonants mu rinnas,
see muusika mis tõusis minu seest,
nüüd inimorelina hulgun linnas
ja üha ootan oma mängumeest.