neljapäev, 2. juuli 2009

Maskid ja stiilipeod, sekka kombeid ja jutte


Konverentsi „The Power of the Mask” esimesed istungid peeti Vytautas Suure Ülikooli katoliku teoloogia teaduskonna suures aulas. Tore oli üle aastase vaheaja taas näha vanu tuttavaid. Kahjuks põhjustasid rasked majandusolud nii mõnegi varasema esineja eemalejäämise tänavuselt ürituselt. Viimastel päevadel oli äraütlejaid isegi nii palju, et otsustati ümber korraldada kogu programm, kaotades homsed paralleelistungid. Nüüd saavad kõik kõiki rahulikult kuulata.



Pärast algussõnu oli esimeseks ettekandeks õigus Laurent Sébastien Fournier’l. Laurent rääkis Arnold van Gennepi poolt välja arendatud siirderiituste mõiste kasutamise ajaloost, praegusest praktikast ning sellest, kas mõistel võiks olla ka tulevikku. Lisaks van Gennepile tõi ta mõiste tähtsaimate edasiarendajatena välja Victor W. Turneri, Claude Riviére (kes kasutas Van Gennepi kolmeosalist riituste jaotust tänapäeva postmodernistliku ühiskonna sündmuste ja riituste analüüsimiseks), David le Breton’i (kes vaatles mitmesuguseid indiviidi valude ja hirmudega seotud olukordi individuaalsete siirderiitustena) ning Erwann Dianteill’i. Järgnevalt üritas Laurent ise samas võtmes võrrelda Provance Saint-Eloi festivali ning Šotimaa Common Riding’u kommet. Ta leidis mõlema puhul palju sarnasusi nii struktuuris, rõivastuses, tegevustes kui ka isikutes ning arvas, et van Gennepi mudel sobib üldjoontes mõlema sündmuse analüüsiks. Siiski esitas ta mõned mõiste edasise kasutamisega seotud probleemid – muutunud on selliste oluliste (ning siirderiituse mõistega seotud) terminite, nagu latentsus, liminaalsus ja marginaalsus tähendused ning arvas, et raske on kindlaks määrata, millal üks või teine riituse osa algab või lõpeb. Samuti on ähmastunud piir püha ja sekulaarse maailma vahel, kuid püha kadudes kaotab ka siirderiitus tähenduse.

Järgnevalt arendas Emily Lyle oma hästituntud rituaalse aastaringi kandilisi diagramme ning mõtiskles selle üle, kas aasta talvisel poolel oli üks või kaks olulist püha. Ka tema jõudis välja van Gennepini, aga kattis tema kolmeosalise jaotuse kohe Jens Peter Schøjdt’i viieosalise skeemiga (lisaks tulid riitusele eelnenud ja järgnev olek). Taas esitas ta metafoori inimelust kui trepist üles ning aastast (või aja kulust) kui trepist alla, kusjuures aasta puhul toimub jõulude ajal üks suur samm üles. Emily skeeme on mul üsna raske omaks võtta, juba eelmisel (või üleeelmisel) konverentsil juhtisin tähelepanu sellele, et paljudes traditsioonilistes ühiskondades ei arvata, et elu lõpeb surmaga ning küsisin, kuhu ta oma skeemil paigutab näiteks taassünni. Nüüd oli siis aasta puhul tekkinud see “suur samm üles”, mis võimaldab aja tsüklilisust.



Bronislava Kerbelytė kõneles Vladimir Proppi strultuurianalüüsi appi võttes narratiivides, eriti muinasjuttudes leiduvatest nn algsüžeesid mitmesuguste katsete kohta, mida vanem põlvkond või loomad lasevad noortel sooritada ning arvas, et paljud neist on reaalsete initsiatsiooniriituste peegeldused. Oma ettekande muutis ta veenvamaks rikkalike näidetega.

Laima Anglickienė ettekanne käsitles leedu rahvakalendri tähtpäevadel kasutatavaid tesi rahvaid (võõraid) kujutavaid maske ja kostüüme. Kõige populaarsemad nende seas olid juudid, neile järgnesid mustlased, mainiti veel ungarlasi. Ta tõi välja ka mõningasi muutusi – näiteks muutus 1920-tel aastatel populaarseks juudi kaupmeeste kujutamine. Pärast ettekannet esitati küsimus selliste kommete poliitilise korrektsuse kohta tänapäeval. Laima vastas, et ameerika juudid ei tundvat ennast tõesti hästi sarnaseid kostümeeritud tegelasi nähes, kuid kohalikud juudid kiidavad leedukate sanditamise igati heaks.

Tatjana Minnijahmetova käsitles mõnesid udmurdi sanditamiskommetega seotud küsimusi, tuues eraldi välja lihavõtte aegse šorok juon’i vanade naiste riivatud kostüümid, käitumise ja ropu sisuga laulud.

Jekaterina Anastassova rääkis läti nn teemasünnipäevadest, kasutades eelkõige ühe seitsmelapselise pere näiteid ning peatudes nn nõukogude nostalgial.

Esimese päeva lõpetas Arūnas Vaicekauskas leedu stiilipidude ülevaatega, nimetades populaarsetena nn leedu aja retropidusid, lasteraamatute teemalisi kostüüme, 1970-te ja 80-te diskostiili, lapsepõlvetemaatikat (koolilõpuga seotud ürituste puhul), muinasjututegelasteks kostümeerimist jne ning lõpetas tuntud tõdemusega, et karneval on sotsiaalsete piiride lõhkuja.



Pärast käisime väiksema seltskonnaga (teiste hulgas ka Jenny Butler) söömas leedukate poolt soovitatud restoranis, kus sai maitsta ka vaid selle asutuse tarvis pruulitavat koduõlut. Ilm, mis juba ettekannete ajal oli väga vihmane, ei muutnud ennast ka pärastpoole, nii said mõned õues varikatuse all istujad veidi märjaks, minu kott aga oli äkki korralikus veeloigus. Pärast tsepeliine ja paari õlut sai tuldud hotelli ettekande kallal nokitsema.



Leedu fännid leinavad.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar