päeva sasitud nutune nägu
vaatab mind läbi kaseokste
mis ei kutsu ega tõrju eemale
vaid teevad mõttetuid žeste
sama mõttetu on mu vastus
neile kes vastust ei vaja
kuid raske on ennast tagasi hoida
kui metafoorid tuikavad soontes
ning elu jooksul kogutud sõnad
koputavad nõudlikult lausete uksele
ühtainust õiget tõde ei ole
ja tõelist olemasolu
väljaspool pudedaid hetki
ei suuda kogeda keegi
seepärast ulatan jaheda käe
üle taeva kui vikerkaare
kõigile saatusekaaslastele
seepärast kirjutan
vihmaõrnade sõrmedega
praeguse ajastu nime -
sügis kesk suve
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar