Teise konverentsipäeva avas Irina Sedakova ettekanne kaasaegsetest vene pulmadest. Irina alustas mõnede venelaste elu kujundavate märksõnade nimetamisega. Kolm esimest neist olid nauding, lõbu ja armastus. Seejärel juhtis ta tähelepanu omapärasele nn armastuse perioodile vene tänapäevases rahvakalendris. See periood algab valentinipäevaga ning kestab kaudu meestepäeva (muidugi 23. veebruar) naistepäevani. Seejärel esitles ta uut populaarsust koguvat tähtpäeva – pühakute Peetri ja Fevronia päeva 8. juulil, mis iseenesest on ju vana kirikukalendri püha, kuid mida viimasel paaril aastal kujundatakse perekonna, truuduse ja armastuse päevaks (patrooniks presidendiproua Tatjana Medvedjeva isiklikult). Kohalik võim autasustab sel päeval kuldpulmadeni koos elanud paare mälestusmedaliga (за любовь и верность). Päeva sümboliteks on lisaks pühakutepaarile veel tuvid ja karikakrad. Kuid oh häda – kirikukalendris on sel ajal peetripäeva eelne paast ja pulmi pidada ei tohi. Aga hirmsasti tahaks, nagu ka valentinipäeval, mil samuti on kiriklik laulatus keelatud. Seega tuleb leppida ilmaliku tseremooniaga. Tegelikult oli ettekandes üsna vähe juttu pulmadest endist, näidati vaid mõnesid fotosid, kuid kogu nende taust oli äärmiselt huvitav.
Rasa Račiūnaitė – Paužuolienė jätkas kaasaegsete leedu pulmade temaatikaga. Tema rakendas taas van Gennepi kolmest struktuuri (see paistab tänavu üldse populaarne olevat), tuues eri etappidena välja kihluse, pruudi ja peigmehe õhtud (nn tüdrukute ja poissmeeste peod) ning pulmad. Tüdrukute õhtud jagas ta kolme tüüpi – 1) tänapäevased (märksõnaks karneval), 2) traditsioonilised pulma eelõhtud ja 3) mõlema kombinatsioonid. Poissmeeste õhtud aga jagas ta kaheks – kõigepealt need, mida võib iseloomustada sõnadega äärmuslikud elamused ning teiseks lõbusad koosviibimised saunas, klubis, baaris või mujal. Need õhtud on siis van Gennepi järgi lahutamine vanast sotsiaalsest olekust. Pulmad jagas kõneleja samuti kaheks – need, milles traditsioonilised elemendid segunevad kaasaegsetega ning need, mis on puhtalt modernsed ilma mingite vanade kommeteta.
Emilia Karjula Turu Ülikoolist pidas ettekande oma väitekirja teemal – samasooliste pulmadest Soomes. Taas oli kasutusel van Gennepi siirderiituste mõiste, mida arendati Victor Turneri sotsiaalse draama ning Judith Butleri performatiivse protsessi teooriatega.
Pierre Bertoncini rääkis üsna raskesti mõistetavalt hääldatud inglise keeles Korsika maskeerimistraditsioonidest, võrreldes ühe küla (Bisinch) lihavõttepühade Via Crucise protsessiooni ühe teise katoliikliku rituaaliga (Santa di u Niolu) ning asetades mõlemad tänapäeva klannimaailma ja vabadusvõitluse konteksti. Peakotisarnased silmaavadega maskid olid kasutatud mitmetel juhtudel, katoliiklike protsessioonide puhul olid need valged, punased või mustad, muudel juhtudel enamasti mustad. Tegelikult ei saanud ma aru klannide sissetoomisest, kuna väideti, et sel puhul reaalseid maske ei ole.
Lina Georgova tutvustas kooli lõpupeo kombestikku kaasaegses Bulgaarias. Selgus, et tegemist on väga kuluka ettevõtmisega, mis läheb vanematele tihti maksma kuni kolmetuhande euro väärtuses raha. Vaadeldi nii peost osavõtjaid, rõivaid, autot, ehteid ja iluprotseduure (juuksur jt). Kooli lõpetavate tütarlaste kleite võrreldi pruutide omadega, samuti juhiti tähelepanu mõningasele sarnasusele pulmadega ka selles osas, et sageli moodustusid lõpetajatest paarid, kes üheskoos need pidustused läbi tegid.
Carola Ekremi ettekanne käsitles USA-st levima hakanud titekingi peo (babyshower) kommet Soomes, tuues välja, et alles viis aastat tagasi saadi küsimustikku pandud vastava pärimise peale vaid üks vastus, kuid nüüd tuli vastuseid juba massiliselt. Pidu peetakse tavaliselt üks-kaks kuud enne sünnitust, osavõtjate arv ulatab väikesest lähisugulaste või sõprade ringist kuni 30 inimeseni. Serveeritakse lastepäraseid toite ja jooke, millele mõnikord lisanduvad ameerikalikud küpsetised (näit. muffinid) ja omapärane nn mähkmekook või –tort. Tegevused meenutavad mõneti traditsioonilisi, näiteks tulevase lapse soo arvamine ja mitmesugused muud mõistatamised ning ennustamine, kellest järgmisena saab ema. Sageli kasutatakse temaatilisi kostüüme või kaunistuselemente. Internetifoorumites on suhtumine sellesse sündmusesse sageli negatiivne stiilis „kas tõesti on see ameerika jama juba Soome jõudnud”. Siiski on paljud soome noored emad valmis korraldama sellist pidu, mis mõningatel juhtudel meenutab abiellumise eelset tüdrukute õhtut. Takistuseks on uskumus, et tulevasele lapsele kingituste tegemine ei tähenda head ning ka see, et iga soome ema saab enne lapse sündi sotsiaalhoolekandelt rikkaliku paki kõige vajaminevaga. Milleks siis veel kingid? Huvitav oli ka tõdemus, et tänapäeval tähendab vana traditsiooniline termin varbajaiset mitte katsikulkäimist ehk titevarbaid, vaid meeste pidu ajal, kui naine on veel haiglas.
Straznices töögrupiga liitunud Kamila Velkoborská jutu teemaks oli slaavi uuspaganlus Tšehhimaal, täpsemalt 12 aastat tegutsenud Rodná Víra (Oma Usk) nimelise ühenduse ettevõtmised ja rituaalne aastaring. Üsna süstemaatiliselt esitatud materjali alustati grupi liikmete tõdemusest, et kommete ja uskumuste rekonstruktsioon pole hea, kuid on mõnel juhul hädavajalik. Grupi kollektiivne pärimus ei rajane esoteerilistel teadmistel (sest vanaslaavi usundi osas need lihtsalt puuduvad), vaid rõhutab iga inimese religioosset kogemust. Eesmärgiks on taasluua ning säilitada algupärast slaavi usku ja vaimuilma. Grupi liikm jagunevad minu arusaamise järgi kahte rühma – esiteks Mokoši ancestry – Mokoši liin (Mokoš on nende panteoni ainus naisjumalus, Maa-ema kehastus) ja teiseks Jarovít ancestry ehk sõdalased. Esimese moodustavad minu arusaamise kohaselt peamiselt endised üliõpilased, teise aga meie rollimängijatega sarnased tegelased. Kombestiku olulisteks osadeks on rituaalsed võitlused, rõivad, ringis või poolringis seismine, iidol, lõke või lõkked ja tõrvikud ning ohverdamine – tulle ohverdamine, maale ohverdamine, vereohver. Rituaalseid toite pakutakse puu- ja savinõudes ning neid ulatatakse üksteisele edasi. Mitmete rituaalide komponendiks on ka kümblus ja üle tule hüppamine. Riitusele järgnev öö veedetakse pühapaiga juures igal aastaajal. Järgnevalt väike ülevaade nende kalendrist:
Veebruari keskel Veles.
Kaks nädalat enne ülestõusmispühi on Morana, seotud surnud esivanematega, selle rituaali ajal kantakse (surma sümboliseeriv) õlgedest nukk mingitest piiridest välja.
Kevade alguspüha Jarovít (aprilli viimasel laupäeval). Vanaslaavi keelsed palved, rituaalsed võitlused.
Suvise pööripäeva püha Kupala. Üle tule hüppamine.
Lõikuspüha Svantovít.
Maa-emale pühendatud püha Mokoš, mida tähistatakse Mokoši küla lähedal, kuigi küla nimel polevat mingit religioosset tähendust.
Talvine pööripäev Kračun. Piir meie maailma ja allilma vahel puudub.
Grupi identiteet baseerub etnilisel päritolul, sellesse kuulumine on väidetavasti avatud kõigile, kuid võib tekkida probleeme juurtega (sobivad esivanemad). Arvatakse, et slaavi identiteet on slaavlastele loomulik. Mitteslaavi nimed muudetakse grupiga liitudes slaavipärasteks.
Žilvytis Šankys võrdles Kirde-Poola Punski piirkonna elanike (80% leedulasi) kalendrikombestikku leedu lähedalasuvate piirkondade omaga. Kahjuks olid küsimused üsna triviaalsed, stiilis kas tähistate/ei tähista jaanipäeva. Kokkuvõttes toodi välja, et Punski leedukad püüdsid olla väga leedumeelsed ka siis, kui see kodumaal nõukogude okupatsiooni tõttu oli keeruline. Seetõttu tähistati seal mitmeid pühi, mida Leedus tähistada polnud võimalik.
Tänane viimane ettekanne oli kerge üllatus. Dagnosłav Demski Poolsat analüüsis üllatava üldistusvõimega India Gujarati osariigi eri ühiskonnakihtide kombestikku. Kõigepealt esitas ta küsimused mida ja miks ritualiseeritakse ning vastas neile ettekande käigus. Vaatluse all olid rajputid ehk valitsev (õigemini endine valitsev) klass, maaomanikud ehk talupojad, karjakasvatajad (endised nomaadid) ja roojased dalit’id (endised puutumatud). Rituaalide sümboolsete objektidena toodi vastavalt välja:
rajputidel – territoorium, relvad, hobune, mõõk, võimu objektid;
talupoegadel – maa, pinnas, loodus, taimed, võrsed, lilled, niisutussüsteem, kevad;
karjastel – loomad, kari, karjamaad;
dalititel – ohvriloomade liha, metallketid (või ahelad).
Rituaalide paigad olid vastavalt:
rajputidel – pealinn, kindlus, tempel, vahipost, lahinguväli;
talupoegadel – põld, viljasalv, uhmer;
karjastel – karjamaad, kultiveerimata rohumaad, laut;
dalititel – küla äärealad, kivi.
Rituaalsed toimingud ja tseremooniad jagunevad järgmiselt:
rajputidel – sõjaväeparaad, piiridel ratsutamine, annetamine, toitmine, võitluskunst, lahing;
talupoegadel – viljakusriitused, kaitsmine, valvamine;
karjastel – vereohver, valvamine, kommunikatiivne transs, patuoinas;
dalititel – vereohver, katarsis, seestumus, maagia, trikid.
Vastuseks küsimusele, mida ritualiseeritakse aastaringi käigus, vastas ettekandja järgmiselt:
rajputid ritualiseerivad võimu, kontrolli, kaitset, suuremeelsust;
talupojad viljakust, küllust, saaki, rikkust, heaolu, loodusjõude;
karjased sitkust, tundlikkust, loodusega kohanemise võimet, kalduvust asketismi;
dalitid katarsilist vägivallale reageerimist, ühiskonna ohvriks olemist, eneseohverdust.
Kaasaegsete suundumustena toodi välja rituaalide personaliseerumine ja dekollektiviseerumine ning kohasidususe kadumine ning supralokaalsete seoste tekkimine.
Kell seitse oli üsna tagasihoidlik vastuvõtt Kaunase raekojas, pärast käidi loomulikult restoranis. Järgnevalt mõned fotopeegeldused tänasest päevast.
Rasa Račiūnaitė – Paužuolienė jätkas kaasaegsete leedu pulmade temaatikaga. Tema rakendas taas van Gennepi kolmest struktuuri (see paistab tänavu üldse populaarne olevat), tuues eri etappidena välja kihluse, pruudi ja peigmehe õhtud (nn tüdrukute ja poissmeeste peod) ning pulmad. Tüdrukute õhtud jagas ta kolme tüüpi – 1) tänapäevased (märksõnaks karneval), 2) traditsioonilised pulma eelõhtud ja 3) mõlema kombinatsioonid. Poissmeeste õhtud aga jagas ta kaheks – kõigepealt need, mida võib iseloomustada sõnadega äärmuslikud elamused ning teiseks lõbusad koosviibimised saunas, klubis, baaris või mujal. Need õhtud on siis van Gennepi järgi lahutamine vanast sotsiaalsest olekust. Pulmad jagas kõneleja samuti kaheks – need, milles traditsioonilised elemendid segunevad kaasaegsetega ning need, mis on puhtalt modernsed ilma mingite vanade kommeteta.
Emilia Karjula Turu Ülikoolist pidas ettekande oma väitekirja teemal – samasooliste pulmadest Soomes. Taas oli kasutusel van Gennepi siirderiituste mõiste, mida arendati Victor Turneri sotsiaalse draama ning Judith Butleri performatiivse protsessi teooriatega.
Pierre Bertoncini rääkis üsna raskesti mõistetavalt hääldatud inglise keeles Korsika maskeerimistraditsioonidest, võrreldes ühe küla (Bisinch) lihavõttepühade Via Crucise protsessiooni ühe teise katoliikliku rituaaliga (Santa di u Niolu) ning asetades mõlemad tänapäeva klannimaailma ja vabadusvõitluse konteksti. Peakotisarnased silmaavadega maskid olid kasutatud mitmetel juhtudel, katoliiklike protsessioonide puhul olid need valged, punased või mustad, muudel juhtudel enamasti mustad. Tegelikult ei saanud ma aru klannide sissetoomisest, kuna väideti, et sel puhul reaalseid maske ei ole.
Lina Georgova tutvustas kooli lõpupeo kombestikku kaasaegses Bulgaarias. Selgus, et tegemist on väga kuluka ettevõtmisega, mis läheb vanematele tihti maksma kuni kolmetuhande euro väärtuses raha. Vaadeldi nii peost osavõtjaid, rõivaid, autot, ehteid ja iluprotseduure (juuksur jt). Kooli lõpetavate tütarlaste kleite võrreldi pruutide omadega, samuti juhiti tähelepanu mõningasele sarnasusele pulmadega ka selles osas, et sageli moodustusid lõpetajatest paarid, kes üheskoos need pidustused läbi tegid.
Carola Ekremi ettekanne käsitles USA-st levima hakanud titekingi peo (babyshower) kommet Soomes, tuues välja, et alles viis aastat tagasi saadi küsimustikku pandud vastava pärimise peale vaid üks vastus, kuid nüüd tuli vastuseid juba massiliselt. Pidu peetakse tavaliselt üks-kaks kuud enne sünnitust, osavõtjate arv ulatab väikesest lähisugulaste või sõprade ringist kuni 30 inimeseni. Serveeritakse lastepäraseid toite ja jooke, millele mõnikord lisanduvad ameerikalikud küpsetised (näit. muffinid) ja omapärane nn mähkmekook või –tort. Tegevused meenutavad mõneti traditsioonilisi, näiteks tulevase lapse soo arvamine ja mitmesugused muud mõistatamised ning ennustamine, kellest järgmisena saab ema. Sageli kasutatakse temaatilisi kostüüme või kaunistuselemente. Internetifoorumites on suhtumine sellesse sündmusesse sageli negatiivne stiilis „kas tõesti on see ameerika jama juba Soome jõudnud”. Siiski on paljud soome noored emad valmis korraldama sellist pidu, mis mõningatel juhtudel meenutab abiellumise eelset tüdrukute õhtut. Takistuseks on uskumus, et tulevasele lapsele kingituste tegemine ei tähenda head ning ka see, et iga soome ema saab enne lapse sündi sotsiaalhoolekandelt rikkaliku paki kõige vajaminevaga. Milleks siis veel kingid? Huvitav oli ka tõdemus, et tänapäeval tähendab vana traditsiooniline termin varbajaiset mitte katsikulkäimist ehk titevarbaid, vaid meeste pidu ajal, kui naine on veel haiglas.
Straznices töögrupiga liitunud Kamila Velkoborská jutu teemaks oli slaavi uuspaganlus Tšehhimaal, täpsemalt 12 aastat tegutsenud Rodná Víra (Oma Usk) nimelise ühenduse ettevõtmised ja rituaalne aastaring. Üsna süstemaatiliselt esitatud materjali alustati grupi liikmete tõdemusest, et kommete ja uskumuste rekonstruktsioon pole hea, kuid on mõnel juhul hädavajalik. Grupi kollektiivne pärimus ei rajane esoteerilistel teadmistel (sest vanaslaavi usundi osas need lihtsalt puuduvad), vaid rõhutab iga inimese religioosset kogemust. Eesmärgiks on taasluua ning säilitada algupärast slaavi usku ja vaimuilma. Grupi liikm jagunevad minu arusaamise järgi kahte rühma – esiteks Mokoši ancestry – Mokoši liin (Mokoš on nende panteoni ainus naisjumalus, Maa-ema kehastus) ja teiseks Jarovít ancestry ehk sõdalased. Esimese moodustavad minu arusaamise kohaselt peamiselt endised üliõpilased, teise aga meie rollimängijatega sarnased tegelased. Kombestiku olulisteks osadeks on rituaalsed võitlused, rõivad, ringis või poolringis seismine, iidol, lõke või lõkked ja tõrvikud ning ohverdamine – tulle ohverdamine, maale ohverdamine, vereohver. Rituaalseid toite pakutakse puu- ja savinõudes ning neid ulatatakse üksteisele edasi. Mitmete rituaalide komponendiks on ka kümblus ja üle tule hüppamine. Riitusele järgnev öö veedetakse pühapaiga juures igal aastaajal. Järgnevalt väike ülevaade nende kalendrist:
Veebruari keskel Veles.
Kaks nädalat enne ülestõusmispühi on Morana, seotud surnud esivanematega, selle rituaali ajal kantakse (surma sümboliseeriv) õlgedest nukk mingitest piiridest välja.
Kevade alguspüha Jarovít (aprilli viimasel laupäeval). Vanaslaavi keelsed palved, rituaalsed võitlused.
Suvise pööripäeva püha Kupala. Üle tule hüppamine.
Lõikuspüha Svantovít.
Maa-emale pühendatud püha Mokoš, mida tähistatakse Mokoši küla lähedal, kuigi küla nimel polevat mingit religioosset tähendust.
Talvine pööripäev Kračun. Piir meie maailma ja allilma vahel puudub.
Grupi identiteet baseerub etnilisel päritolul, sellesse kuulumine on väidetavasti avatud kõigile, kuid võib tekkida probleeme juurtega (sobivad esivanemad). Arvatakse, et slaavi identiteet on slaavlastele loomulik. Mitteslaavi nimed muudetakse grupiga liitudes slaavipärasteks.
Žilvytis Šankys võrdles Kirde-Poola Punski piirkonna elanike (80% leedulasi) kalendrikombestikku leedu lähedalasuvate piirkondade omaga. Kahjuks olid küsimused üsna triviaalsed, stiilis kas tähistate/ei tähista jaanipäeva. Kokkuvõttes toodi välja, et Punski leedukad püüdsid olla väga leedumeelsed ka siis, kui see kodumaal nõukogude okupatsiooni tõttu oli keeruline. Seetõttu tähistati seal mitmeid pühi, mida Leedus tähistada polnud võimalik.
Tänane viimane ettekanne oli kerge üllatus. Dagnosłav Demski Poolsat analüüsis üllatava üldistusvõimega India Gujarati osariigi eri ühiskonnakihtide kombestikku. Kõigepealt esitas ta küsimused mida ja miks ritualiseeritakse ning vastas neile ettekande käigus. Vaatluse all olid rajputid ehk valitsev (õigemini endine valitsev) klass, maaomanikud ehk talupojad, karjakasvatajad (endised nomaadid) ja roojased dalit’id (endised puutumatud). Rituaalide sümboolsete objektidena toodi vastavalt välja:
rajputidel – territoorium, relvad, hobune, mõõk, võimu objektid;
talupoegadel – maa, pinnas, loodus, taimed, võrsed, lilled, niisutussüsteem, kevad;
karjastel – loomad, kari, karjamaad;
dalititel – ohvriloomade liha, metallketid (või ahelad).
Rituaalide paigad olid vastavalt:
rajputidel – pealinn, kindlus, tempel, vahipost, lahinguväli;
talupoegadel – põld, viljasalv, uhmer;
karjastel – karjamaad, kultiveerimata rohumaad, laut;
dalititel – küla äärealad, kivi.
Rituaalsed toimingud ja tseremooniad jagunevad järgmiselt:
rajputidel – sõjaväeparaad, piiridel ratsutamine, annetamine, toitmine, võitluskunst, lahing;
talupoegadel – viljakusriitused, kaitsmine, valvamine;
karjastel – vereohver, valvamine, kommunikatiivne transs, patuoinas;
dalititel – vereohver, katarsis, seestumus, maagia, trikid.
Vastuseks küsimusele, mida ritualiseeritakse aastaringi käigus, vastas ettekandja järgmiselt:
rajputid ritualiseerivad võimu, kontrolli, kaitset, suuremeelsust;
talupojad viljakust, küllust, saaki, rikkust, heaolu, loodusjõude;
karjased sitkust, tundlikkust, loodusega kohanemise võimet, kalduvust asketismi;
dalitid katarsilist vägivallale reageerimist, ühiskonna ohvriks olemist, eneseohverdust.
Kaasaegsete suundumustena toodi välja rituaalide personaliseerumine ja dekollektiviseerumine ning kohasidususe kadumine ning supralokaalsete seoste tekkimine.
Kell seitse oli üsna tagasihoidlik vastuvõtt Kaunase raekojas, pärast käidi loomulikult restoranis. Järgnevalt mõned fotopeegeldused tänasest päevast.
Töögrupi juht Emily Lyle vastuvõtul raekojas.
Õhupall Kaunase tornide kohal.
Ettekannete elav jätk - tüdrukuteõhtu kangelannad raekoja ees.
Kaunase väidetavalt peenimas restoranis (hotelli katusel). Vasakult Pierre Bertoncini, Marlene Hugoson, Laurent Sebastien Fournier, Kamila Velkoborská.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar