Kolmandal konverentsipäeval tuli esimesena üles astuda pea kõigil töögrupi konverentsidel osalenud Marlene Hugosonil, kelle seekordseks teemaks olid rootsi Star Treki fännide maskid ja kostüümid. Andnud lühiülevaate filmist, mille esimene seeria jõudis vaatajateni juba 1966. aastal, tõi ta välja sellised märksõnad, nagu tulevikutehnoloogiad ja homoseksuaalsus, millega film omal ajal tähelepanu köitis. Siis jagas ta selle fännid laias laastus kaheks – trekky’d (trekkies) ja trekkerid (trekkers). Esimesed on pigem nagu veidi haiged inimesed, kes tahaksidki elada selles loos, olla üks kangelastest. Teised aga on normaalsed fännid, kes tulevad aeg-ajalt kokku, kostümeerides ennast üheks või teiseks filmitegelaseks. Rootsis on kolm suuremat fänklubi – Stockholmi, Göteborgi ja Lõuna-Rootsi omad. Enamus esitatud näidetest seostus Göteborgi fännidega. Mõne sõnaga mainiti ka ühist filmivaatamist, mille iseloomulikeks joonteks on iga episoodi algul helendavate mobiiltelefonidega lehvitamine ning lemmikkangelaste tervitamine aplausiga. Järgnes tegelaste süstematiseerimine, mille siinkohal vahele jätan. Peamiselt soovivad fännid ennast kostümeerides ja maskeerides kujutada kindlaid tegelasi, kuid mõnikord piirdutakse ka mingile olendite liigile iseloomuliku välimuse võtmisega. Paljud fännid piirduvad üldse ainult kindla kangelase moodi rõivastumisega, kuid kasutatakse ka silikoonist või muust materjalist valekõrvu, näolisandeid, maske, tätoveeringuid. Levinud on perekondlik stiil – terve pere, kaasa arvatud sülelapsed, rõivastub teemakohaselt. Koosviibimistel kasutatakse filmist pärinevaid levifraase „beem me up, Scotty”, „live long and prosper”, „resistance is futile, you will be assimilated” jne. Jutu sees leidub ka filmiga seotud vanasõnu, näiteks „a stitch in time, saves nine” või „early bird gets the worm”. Suhtlemist saadavad filmist õpitud žestid, eriti populaarne on Vulcani stiilis tervitus. Fännide seas on palju IT spetsialiste, keeleteadlasi ja selliseid inimesi, kes tunnevad huvi eksistentsiaalsete probleemide ja filosoofia vastu. Lõpetuseks tõi Marlene esile selle, et 21. sajandi inimesed pole siiski nii ideaalsed kui filmikangelased, sest klubide raames toimub isikute vaheline rebimine, samuti konkureerivad omavahel klubid.
Aida Ranciene püüdis rääkida teoreetilisemat juttu läti maskeerumiskommete põhjal, alustades aja tunnetamisest põllumajanduslikus ühiskonnas. Jutt oli suhteliselt ootuspärane - perioodiline aeg sünni, surma ja taassünniga, pidustuste age ja maskeerumine, siirderiitused (taas van Gennep). Siis jõudis kõneleja kosmogooniliste müütideni ning selleni, et maskid aitavad taasluua kaosest kosmose sündimise ürgset olukorda. Läti maskide näitel (pildid olid tehtud rahvusvahelisel maskide festivalil) kõneldi veel jumala ja kuradi vahelisest võitlusest ning mitmetest muudestki jõukatsumistest (vana aasta uue aasta vastu jne). Elu – surma – taassünni ahela näideteks toodi maskistseenid „arst sünnitajat aitamas”, „surnu leinamine” ja „elav laip”. Ettekande lõpetas tõdemus, et maskeerumine on semiootiline koopia sellest, „mis oli algul”.
Jenny Butler esitas nägemuse maskeerumisest iiri aastaringis. Tuginedes autorile, kelle iiripärast nime ma kinni püüda ei suutnud, joonistas ta kõigepealt skeemi, kus aastaringi läbisid andrease risti kujuliselt kaks telge. Üks neist ühendas püha Brighidi päeva (1. veebruar) lõikuspühaga Lughnasadh (selle telje nimetas ta hiljem austamise teljeks, teine aga maipüha Bealtaine hingedepüha Samhain’i ehk Halloweeniga (kaitsmise telg). Pikemalt peatus ta püha Brighidi päeval, mis iiri rahvakalendris tähistab kevade algust. Pühaga on seotud nii vana paganliku jumalanna kui kristliku pühakuga seotud pärimus. Brighidit peetakse loomade ja karja kaitsjaks. Sel päeval käisid mõnes piirkonnas noored tüdrukud lauldes ja ande (peamiselt mune) kogudes majast majja. Teistes kohtades käisid aga poisid, mõnel pool juba pühadelaupäeval. Need poisid, nn „Biddy boys” kandsid sageli õlgedest maske. On teateid, et sellistel protsessioonidel kanti ka nukku Brideóg, mis oli kas õlgedest tehtud või tavaline laste mänguasi, mõnikord aga naerist tehtud peaga. Pärast korraldasid osavõtjad peo, kus annetatud toitu söödi. Komme kestis kuni 20. sajandi keskpaigani. Kagu-Iirimaal kandsid selle päeva sanditajad vastassoo rõivaid. Nägusid varjati maskide või looridega. 1. mail, mis oli tõrjemaagilise iseloomuga püha (sest ringi liikusid haldjad ja nõiad), toimusid protsessioonid eri territooriumite piiridel. Valiti maikuninganna ja maipoiss. Mõnikord kanti teiba otsas mainukku – May Baby. Tabanipäevaga (26. detsembril) oli seotud „käbliku tegemise” või „küttimise” komme (doing the wran/wren, hunting the wran/wren), mis seisneb selles, et surnud käblik kinnitatakse kaunistatud oksa külge, millega siis „käblikupoisid” (wren boys) kõnnivad ukse tagant ukse taha laule lauldes ja korjates raha õhtuse „käbliku peo” tarvis. Laulusalm võis lõppeda värsiga „andke raha käbliku matuseks”. Käblik sümboliseeris talve vaimu. Samhain on seotud surnute hingedega. Ka tähistas see suve lõppu ja talve algust. Lapsed kostümeerisid ennast vaimudeks. Protsessiooni juhtis mõnikord valges pikas särgis hobusepead kandev White Mere. Tehti naerist (hiljem kõrvitsast) laternaid.
Evy Hålandi ettekande temaatika viis Kreekasse, et tõmmata paralleele Dionysose ning monede teiste antiikjumalate (sh Demeter) maskide ning tänapäevastel kalendripühadel kasutatavate maskide vahel. Kuna esineja näitas vaid pilte, kuid ei aidanud kuulajaid kreeka toponüümide ja muude nimede osas, jäi ettekande sisu üsna ähmaseks. Näidati mõnesid tänapäeva kreeka külades kasutatavaid maske karnevalisituatsioonis ning võrreldi neid antiikajast pärinevate piltidega.
Molly Carteri sõnavõtt käsitles Austria jõulukombestikku, täpsemalt püha Nicolause saatefiguuri või figuure (omamoodi anti-jõuluvanasid), keda nimetatakse Krampus’teks. Sellisteks kuradisarnasteks olenditeks maskeeritud tegelased kõnnivad tänavatel, kiusavad möödujaid, eriti ilusaid naisi, tembutavad, muutuvad sageli vägivaldsetekski (kõneleja tõi näitena kriminaalasja, mis algatati lapse löömise eest). Ta nimetas kommet liminaalsete elementdega rollimänguks (ettekande pealkirjas sisaldusid märksõnad muutumine ja üleastumine), viitas paar korda Bahtinile. Molly ameerikapärast kiiret kõnet on ilma abimaterjalideta väga raske jälgida.
Esimest korda RY konverentsil esinev John Helsloot otsekui jätkas Molly teemat natuke teisest aspektist, kõneldes hollandi jõulumehe saatja Musta Peetriga seotud probleemidest. Must Peeter on tähtis tegelane püha Nicolausega seotud pidustustel nigulapäeval (5. detsembril). On andmeid, et 20. sajandi algul kandsid Mustad Peetrid ka mingisuguseid pabermaske, kuid tänapäeval on neil näod lihtsalt mustaks värvitud. Ettekandja tõi välja Mustale Peetrile omistatavaid tähendusi ja rõhutas, et laste sümboolse karistamise komme läks jõulumehele üle alles 20. sajandil, enne seda aga käis vitsaga ikka Must Peeter. Sajandi lõpukümnetel aga hakkas üha kasvav must elanikkond kurtma, et Musta Peetri kuju on neile solvav, pärinedes otse hollandlastest orjakaupmeeste ajast. Korraldati protestiaktsioone, kanti plakateid, et Musta Peetrit pole enam, et Must Peeter on valge mehe väljamõeldis. 2008. aastal planeeriti suurt meeleavaldust Eindhovenis, kuid see jäi valgete hollandlaste suure vastuseisu tõttu ära. Musta Peetri puhul on vastuollu sattunud hollandlaste pärimus ja musta kogukonna identiteet. Tegelasest on ootamatult saanud eri kogukondade jaoks võtmekuju.
Viimane kõneleja, ka esmakordselt töögrupi üritusel osalev Božena Gierek rääkis Krakowi lähedastes külades palmipuudepühal toimuvast pucherok´ide sanditamisest, väites, et pucherok tuleneb ladina sõnast puer – poiss. Kõrgeid õlgkübaraid (mis tänapäeval rohkete paberlintidega kaunistatud) kandvad ning keppide või sauade ja korvidega varustatud 4- 15 aastased poisid kõnnivad väikestes gruppides majast majja ning koguvad sööki (eelkõige mune) ja raha. Teesides väidab Božena, et poistel on vööle seotud lambanahad ning õlest köied risti üle rinna, kuid näitena esitatud fotodel sellised detailid silma ei torganud. Praegu on kunagi laiemalt (kuni 15 külas) levinud komme säilinud vaid kolmes külas, kuid see pole kõneleja arvates eriti vana, sest pärimuse kohaselt hakkasid endale sel kombel lihavõtteks süüa koguma Krakowi tudengid alles 16. sajandil. Tänavu käis sandiks 67 last, ka tüdrukuid, kuigi traditsiooniliselt kogusid andisid vaid poisid. Miskipärast püüdis ettekandja poola kommet seostada iiri „käbliku küttimisega”, mis toimus ometi hoopis teisel ajal. Järgneva diskussiooni käigus püüdsin juhtida tähelepanu muna kui rituaalse toidu laiale levikule ja erilisele seotusele ülestõusmispühadega ning ka mitmel pool (sh Udmurdimaal) sel ajal populaarsele majast majja käimise ning toidu ja munade kogumise kombele ning ütlesin, et mul on raske uskuda, et tudengid sellise kombe alles nii hiljuti leiutasid, kuid ettekandja jäi endale kindlaks.
Sellega sai Ritual Year 2009 konverentsi osa läbi. Järgnenud koosolekul arutati organisatoorseid küsimusi. Tuleval aastal toimub konverents 4.-7. juulil Ungaris, 2011 aastal võetakse meid loodetavasti vastu Sloveenias ja 2012. aastal Bulgaarias.
Õhtul oli üsna meeleolukas koosviibimine restoranis Pompei, kus tuli mitmete kolleegidega, kes homme ekskursioonile ei tule, järgmise aastani hüvasti jätta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar