Teisipäev, 19. jaanuar 2010

Talvest, Venemaast ja teadusest

Eile helistasin tuttavale Iževskis. Ta kurtis, et on hirmus väsinud, nii väsinud kohe, et juba hommikul ärgates tahaks juba puhata. Talvel juhtub sedagi, lohutasin, talvel tuleb ette suurt väsimust ja pikka und ja ärkamist nii, et süda on paha. Veel ütles ta, et on sunnitud jälle uut uurimisteemat välja mõtlema, sest Venemaa teadusbürokraadid on ette näinud, et ühe teemaga võib tegeleda vaid kolm aastat. Vaevalt saad asjasse süveneda, kui juba on tähtaeg püsti ees. No meil on teadusteemade pikkuseks nüüd kuni kuus aastat, aga peame ka sama mängu mängima, oskasin omalt poolt vastu öelda. Ja üldse on iga aastaga järjest raskem leida stiimuleid projektimängu mängimiseks ning sõnastamiseks, kuidas meie mõtted ja teod toovad tohutut kasu eesti teadusele ja majandusele. Elu ilma kultuuri ja humanitaarteadusteta oleks muidugi üsna kole koopainimese tasemel võitlus ellujäämise nimel, aga eks sellist võitlust peetakse külma talve ajal meie lähedalgi üsna palju. Ja meie teaduslikud edusammud ei aita kuidagi kodutuid katuse alla või külmunud radiaatoritega maja soojaks. Ilmad lähevad järjest külmemaks. Varsti on paljudel inimestel küte otsas, uut aga ei jaksa nii mõnigi sel talvel enam osta. Meil pole siiski veel häda miskit, on töö, on soe tuba, kuhu pärast tööd minna, on võimalus mõelda ka muust, kui söögist ja soojusest. Selle nimel võib ju natuke rumalat mängu kaasa mängida ja muretseda, kas homme veel lastakse marjamaale. Ametnik on rahul ja teadlane söönud.

Veel oli juttu Moskvas veebruari algul tulevast folkloristide kongressist ja toredast võimalusest seal kohtuda. Selle teemaga seoses kurtsin veidi vene asjaajamise eripära üle, sest kuigi olen esinejana kongressi nimekirjas ning mind majutatakse ja söödetakse, leidis keegi asjamees, et kutset viisa saamiseks mulle saata ei tohi, sest esitasin oma teesid päev või paar peale ametlikku tähtaega. Harilikult jätaks ma sel juhul üldse minemata, aga paraku, uskudes meili teel tulnud kinnitusi selle kohta, et kõik on korras ning olen igati oodatud, olin juba ostnud odavad lennupiletid ilma ümbervahetamise ja tagastamise õiguseta. Ja olen ka üksjagu jonnakas. „Меня голыми руками не возмешь,“ ütlesin oma tuttavale ja kirjeldasin, kuidas korraldasin endale kutse ja kuidas hoolimata väidetavalt mitte saabunud faksidest mu paberid viimaks Tartu konsulaadis vastu võeti. Tänud Kairile, kes mind ses osas palju aitas! Ent olin sunnitud kaebama oma kolleegi peale, kes otsekui venelaste mängu kaasa mängides muretses vaid endale ja teisele nn mitteprobleemsele kolleegile öömaja Moskvas nendeks kaheks ööks, mis jäävad kongressi lõppemise ja tagasilennu vahele. Mind lohutab vähe tema käte laiutamine: „Selline see Venemaa on,“ sest ma ei saa aru, miks me peame sellise Venemaa vabatahtlikult Eestisse laiendama. Jällegi tänusõnad Kairile, kes nõustus nüüd sandi ka lavale laskma, see tähendab öömajale võtma. Olen piisavalt palju Venemaad näinud, et ennast sellistel pisiasjadel heidutada lasta. Muide, kongress ise, avamine välja arvatud, toimub Jeršovo puhkekodus Zvenigorodi lähedal. Võib-olla on see tähenduslik, et räägin seal inimestest, kelle meeles mõlkus ühe teise samanimelise linna rajamine Altaisse Beluhha mäe jalamile. Krahv Vladimir Aleksandrovitš Olsufjevile kuulus lisaks Jeršovo mõisale muide 1853. aastast alates Rjazani oblasti Rõbnovski rajoonis asunud Konstantinovo küla, kus 1895. aastal sündis Sergei Jessenin. Tõsi küll, sel ajal oli küla juba kaupmees Kuprijanovite valduses.

Järgnevalt mõned fotomeenutused eelmisest, neli aastat tagasi toimunud kongressist.


Avamine Moskvas Lunastaja Kristuse kiriku all asuvas saalis.



Kongressi tegelik toimumispaik Snegiri puhkekodu.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar