Oma vanast päevikust lugesin, kuidas pidasime jõuluid ning võtsime vastu uut aastat 11 aastat tagasi, AD 1998. Ilm oli väga heitlik, uue aasta alguses tuli lund, seejärel aga, 23. ja 24. jaanuaril 1999 oli taas sooja 5-6 kraadi.
3. jaanuar 1999, pühapäev. Teised jõulud ja teine uusaasta Kamsul on minevikuks saanud. Kummalisel kombel kordas ilmgi aastataguseid käike - talv kestis parajasti detsembri keskpaigani, isegi lund oli juba korralik kiht maas. Suur osa sellest sadas küll reedel, 11. detsembril, kui tulime Manniga Kamsule paksus lumesajus, teed polnud kohati näha. Linnas lund ei koristatudki, ju teati, et kohe läheb sulaks. Järgmise nädala keskel polnud lumest jälgegi, vähemalt lagedates kohtades.
Kui 20. detsembril oli siin muuseumi laste jõulupidu, oli sooja ligi viis kraadi, tibutas uduvihma. Muidu oli vahva, lapsed leidsid jõuluvana metsast tule äärest magamast, korv kinkidega kõrval. Ta oskas lastega vahvasti rääkida, soome aktsent andis täiskasvanute jaoks asjale ehedust juurde. Mika (perekonnanime ma ei teagi) oli ka mujal jõuluvana teinud, Tampere majas näiteks. Igatahes suhtus ta asjasse väga tõsiselt, käis koos Ergoga eelmisel päeval paika üle vaatamas jne. Rahvast oli palju, lapsi-täiskasvanuid kokku vast kolmekümne ringis, tuldi kuue auto ja ERMi mikrobussiga. Kõik oli tore, kui ilm välja arvata. Aga varsti oli lumi jälle maas, kuigi öeldi kohe, et see kaua ei püsi. Siiski oli jõululaupäev tõeliselt lumine. Kahju ainult, et linnast tulles (tööpäev ju, kuigi lühendatud) läks juba pimedaks ega saanud seda ilu nautida.
Jõululaupäeva õhtuks oli meil seapraad hapukapsastega, lisaks veri- ja tanguvorsti. Kuna minu nohu oli just haripunkti jõudnud, jäi saun kütmata. Jõulude esimene püha oli tuuline, õhtuks läks sulaks.
Kui Miku linna viisime, oli kõikjal vesi lahti. Ja järgmisel päeval polnud lumest jälgegi. Siis sadas mitu päeva vaheldumisi lörtsi ja vihma, õues olid suured loigud ja vesi tegi saunapõranda nurgast märjaks. Ühel kuivemal hetkel ladusime sauna kõrval olnud puuriida katuse alla, kuna sealt olid puud otsa lõppenud. Siis oli veel paar kuiva ent soojapoolset päeva. Ent juba 30. langes kraad jälle alla nulli. Lund kahjuks ei antud. Nii tuligi uus aasta musta maaga. Edith, Annes ja Tea olid külas. Annes oli küpsetanud forelli, meie poolt oli suurepärane seakujuline täidetud pikkpoiss, suhkruglasuuriga kaetud.
Seekord sai saungi ära köetud. Nagu alati, nii läks nüüdki aeg saunatades märkamatult, alles pool kaksteist tulid naised välja. Siis läks kiireks toite lauale kanda, et vana aasta sees veel midagi süüa jõuaks. Aga juba pidaski president kõnet (mida seekord keegi meist ei kuulanud). Kui hümni mängiti, tõusime lauast ja läksime õue, kus avasime šampused. Ümberringi oli vaikne, vaid Tartu poolt kostis kauget rakettide praginat. Siin-seal kerkis metsa kohale mõni üksik punane rakett. Varsti tulime tuppa tagasi, kus istusime veel kella viieni. Siis tuli mulle mõte Aadami mäele jalutada. Väljas oli ju nii hele kuuvalgus, ilm peaaegu tuuletu. Lapsed ei tahtnud tulla, Edith läks magama, meie kolmekesi käisime. Milline öö, nii vaikne ja valge, loe või raamatut.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar