Laupäev, 16. jaanuar 2010

Ühe päeva kaks nägu

Üks kolleeg kurtis Facebookis, et tänavusest ilusast talvest on nii vähe pilte näha. Mõtlesin asja parandada, võtsin aparaadi ja tegin õues ühe tiiru. Ilm oli endiselt ühtlaselt piimjas. Kui mitu päeva pole juba päike ennast näidanud? Kui kaua võib pildistada lumeuduseid maastikke? Viimane selge hetk oligi vist möödunud teisipäeva hommik, kui tööteel mõned pildid tegin. Tänagi tundus jätkuvat seesama. Hommikupoolikul tuli kerget lund.


Kase juuksed on härmas.



Kraavi kaldal kasvavad puud on praegu eriti ilusad. Aga tegelikult näevad nad parajasti und soojast kevadest.



Isegi lagunevad kolhoosiaja mälestusmärgid ei häiri sellise ilmaga.



Keegi kirjutas lehes, et linnud on kuhugi kadunud, eriti vähe olevat näha rohevinte. Meil neid jätkub. Täna hommikul luges Mare, kes töö tõttu on harjunud kiiresti loendama, 78 lindu põõsaste okstel ja söögimaja juures. Pooled neist olid rohevindid. Ja veerand tundi enne lugemist oli linde veel palju rohkem. Mõned õnnestus pildi peale püüda.



Mõned kaseoksad on härmatisest nii rasked, et võivad varsti murduda.


Aga vaevalt olin ma kaamera käest pannud ja natuke majapidamistöödega tegelenud, kui äkki paistis väljas päike ja taevas ujusid mõned üksikud pilved. Mis muud, kui aparaat jälle kätte ja uuesti õue. Järgmised pildid ongi tehtud selle üürikese, umbes kolmveerand tundi kestnud päikesepaiste ajal. Veidi vaheldust hallikasvalgele toonile tuli küll.


Meie hea talvetee.



Vaade Ignase poole. Lumised puud lausa helendavad.



Aadami lumised väljad.



Nii paistab Kamsu praegu linna poolt tulijale.



Kummardus talvele.



Veel üks kummardus, hästi sügav.



Lumevahumaailm.



Hakkasin juba mõtlema, et nüüd läheb päris selgeks ja öösel virutab kõva pakase ka otsa, aga sinitaevas kadus, nagu oleks see olnud vaid miraaž.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar