Täna kõndisin tuttavat teed mööda naabrite maile - üle Mõra oja Võnnu kihelkonda ja ühtlasi Põlvamaale. Eilne kolmveerandtund sinitaevaga oli vist ilma pöördepunkt. Nüüd laius pea kohal selge taevas, mille äärtes viimased pilved silmapiiri poole pagesid. Varsti kisub külmaks. Lagedal puhus päris vinge tuul, mis üheksale külmapügalale märkimisväärset lisa lõõtsus. Koduõue kased olid tuule abil härmatisekoormast juba vabanenud. Läksin kaema, kuidas mujal lood.
Kohtumispaika muuta ei tohi.
Tiheda liikluse märgid.
Valgus metsas.
Putkepilt.
Suvine umbrohi teeb talvist ilu.
Lootvina tee I.
Kasekardin.
Seemnemänd.
Tee kui tunnel. Lootvina tee II.
Nooruse hiilgus.
Mõra oja. Maakonna, kihelkonna ja valla piir.
Astu sisse, peremees on kodus.
Kahed jäljed päikesesse.
Maakera kumeruse taha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar