Esmaspäev, 13. september 2010

Kuuvalu

Ja mina ma olen kahanev kuu
taevakummi tähiste roiete all
sulatinana raskelt hingava mere kohal
kodusadama poole kui vaatab võiduka purjeka vöör
mõrsja on pardal ja lustlikult hüüavad pillid
mina kuid olen mõlkis
plekist trummina valutav kuu
eksikombel mastide kohale pääsenud
kellel on punase õuna kahvatu süda
kelle vasak kollane kõrv
kuuleb rasvaseid laineid siluvaid viise
parempoolsesse sinisesse kuid sosistab tuul
kaugete rannakõrkjate kähedat nuttu
liiva alt välja uhutud viikingilaevas
pleegivad muistsete saajasõitjate luud
saared kerkivad merest ja kasvavad mandriga kokku
metsade puised sõdurid astuvad linnadesse
mina ent olen kahvatut kuuma vaha
mustadesse vetesse tilgutav kuu
kelle kohmakad käed ei sõrmitse enam
silmapiirile kerkivast pilvest kotiga
majakast sõrmilisega torupilli
viimase laialivalguva silmavalguse valan
enda maailma otsa seilava aluse ette

1 kommentaar: