Tuulesuu

Tuulde mu rahutus
õhtu viipab vihmase hõlmaga
lahkudes kohisevasse öhe
pime kellamees aeg
puistab kaselehiseid hetki
mu niiskele näole
teekruusa krudiseb samme
mis lähenevad ja astuvad
alati ühtviisi mööda
seisan käänakul
okslikud käed lehvitamas
lahkujale kes märguandeid ei märka
minul on jäme ja samblane tüvi
kindel ja soe puine süda
mille aastaringid
seni on hoolega varjatud
sammuseadjate eest
tuulelt laenatud häälega
öö hakul puhun ma lugusid
paremast ilmast