Ega need libedad lained
tähise purjega laeva ei peata
sõidame vastu hommikut
vastu veepõhjast kerkivat
hiigelsuurt päikesetaldrikut
gongi kõlades saagjas silmapiir
lahti teeb oma pilvised väravad
teiselpool piiri on teine meri
päikesetagune selge soolakas vesi
uhtumas saari kus varem uitasid
üksikuna ainult me unistused
nüüd siis seisame üheskoos
hõõguva rauana heledal laevalael
mastis me kohal tükike sealpoolset ööd
silmad suunatud merre sõnutud maale
miks sinu sõrmed on külmad
miks ei hüüa maabumiskäsklusi
minu uhutud-tuulatud hing
möödunud aegade puidust laevalael seistes
pilkudega teineteisele näitame
randasid kus me kunagi kokku ei saa
selja taga kõrvetab tõusva päikese tagakülg
auke me suure ööpurje sisse
seejärel tuul kannab hommikukaljudele
meiegi ärapõlenud mälestused
hetk enne tuhaks saamist vaatan veel kord su poole
hallid pilkavad silmad ja nende ümber
tagataevas keerlevad saaki oodates
lubivalged hääletud kajakad
Võimas.
VastaKustuta