Kuigi pole veel talv, sobib siia juurde üks vana luuletus kogust "Sõnaristi".
Kes kaua lahkub, tuleb talvel üha
kui umbe tuiskab kogu ilmapiir.
Sa oota küünlavalgel, olgu püha
su aknast majakana paistev valguskiir.
Jah, lumme see ei kao, ei uttu haju,
vaid jõuab üheni, kes teele jäi.
Nüüd märkab, läbi hingematva saju
ta tuleb paljakäsi, paljapäi.
Ja sina, kes sa tead ta samme kõla,
raud võta ära lävepaku alt -
kui teelisele täna tasud võla,
aovalgel läheb ta, ja jäädavalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar