Kummardus neile kes mõistavad
karisid vältides seilata
mälestuste arhipelaagi kavalail vetel
ilusa ilmaga suudame seda ju kõik
aga kui tuul rebib ribadeks
kainete mõtete purje
triivib kivide suunas haavatud laev
peaks nüüd ometi ankur
korrutad mõttes kui rooliratas
tormimöllus on ülearuseks saanud
üle süüdvestri pahisev laine
vandesõnad kui uputab suult
ja kogu senielatud elu
peksleva soodiotsana
hetke knaabist lahti saab kistud
aga just siis kui vahuses ajatuses
karide serva kraapima hakkab
vastutuult pöördunud aluse kiil
õõtsuval tekil tunned end pööraselt vabalt
tantsid keset fosforse mere voogavat kuma
ega hooli aimamisest nüüd isegi sellest
nagu ootaksid kaabeltau kaugusel rannas
oma tulevast tundi tummad
mälumastide vandiraiujad
-----
Veel üks luuletus eespool nimetatud tsüklisse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar