Ah

Otse värava taga
algab nägija mets
puude rippuvaist oksist
kasvavad juuksed
mille alla ilmuvad
kõigepealt silmad
seejärel näod käed kehad
kokkupõimunud jalad
liigutavad tuule käes
juurpeeni varbaid
maapinnalt lähedalt
saadavad teelist
sõnajalgade tuhanded
väikesed pruunid silmad
mille all sosinal roomavad
pilgule püüdmatud maod
ahahahah oled juba mu meie
kanname hoolt sinu
lõhkiste kandade eest

otse värava taga
algab nägija mets
kusagil selles laanes
allikas on mille vesi
selgeks teeb vaimusilmad
siis kui ränduri tuline pilk
ükskord sellesse kustub
suudab ta vaadata tõtt
näiva ja olevaga
silmad silmade vastu
kui sõnad võetakse ära

ammu juba kulutab aeg
sinu maailma ukseesist
leiaks ainult värava üles
enne kui lävepakule
hakkab kasvama jää
ahah