14. korda tähistame jõulupühi siin Kamsul. Tänaseks on meid kogunenud kümme hinge: Mikk, Kerttu, Tuule ja Uku, Mann, Oliver ja Ott, Renata, Mare ja mina. Ukul on esimesed jõulud, Otil teised, kumbki ei mäleta neist hiljem midagi. Meie ülejäänud mäletame, kes paremini, kes kehvemini. Ilm tahab vägisi tuisuseks minna. Mul vist ei olegi ühtki tuisust jõulumälestust seni. Ainult üks kauge aeg tuleb meelde, kui käisin emaga jõululaupäeval Toomkirikus ja sadas laia märga lund. See võis olla 1972. aastal, siis olid meil ju üsna lumevaesed talved. Ka siin oleme mitmeid musti jõule näinud, aga rohkem on olnud ikka neid lumiseid. Mullu ja tänavu on taeva luugid üsna lahti olnud ja kui jaanuaris tundus, et rohkem lund enam õuele ei mahu, siis praegu paistab tuisuilmade jätkudes uus lumerekord üsna tõenäoline. Vanasti oli lihtne - kui teed tuiskasid nii umbe, et saaniga enam läbi ei saanud, jäi kirikus käimata. Mujale polnud nagunii hädasti minna vaja, kogu söök oli ju omal talus olemas, pühadeõlut ka paras vaaditäis tehtud ja kogu pere koos. Tänapäeva inimene peab aga linnast maale vanemate või vanavanemate juurde sõitma, tavaliselt veel mitmesse kohta järjest, nii et jõuluõhtul ollakse ühtede pool, järgmisel või ülejärgmisel päeval teiste pool. Autod jäävad lumme kergemini kinni kui hobused ja nii põhjustabki pühadeaegne tuisuilm tuska luhta minna ähvardavate plaanide pärast. Raske on praegu ette kujutada elu ilma elektri, interneti, televisiooni ja mobiilsideta, kuigi just jõulude ajal istutakse vähem teleri ees või arvuti taga. Aga liha, piim, leib ja muu söögikraam tuleb mitte laudast ja aidast, vaid poest, ja selleks on tarvis läbitavaid teid. Tänapäeva inimene on seega palju abitum ja haavatavam kui olid meie vanavanemad. Meil on õnneks rahvas koos, tuisk saab seega segada ainult ärasõiduplaane, mitte aga jõuluõhtut. Kui just tugev tuul elektrit ära ei puhu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar