Marju Peterson ja Heno Sarv Helleroga 1978. aastal Toilas. Nüüd on mõlemad teisel pool vett.
Järgnev luuletus on kirjutatud vanade Hellero kaaslaste peale mõeldes. Olgu see täna teist korda siia blogisse üles pandud. Kajad kõlavad kokku. Ka üle vete.
Kunagi saame kajaks
Pikk palav päev vajub putukapininaks
kastemärgade radade kohale
jõge mööda hõljuvad õhtused hetked
pikas uduviirus loojangukaare poole
päike on jätnud kuuma käe minu õlale
koormat seda täna ma kannatan rõõmuga
kutsudes meelde laule ja lahkunud sõpru
nopin jalgadelt sääski kui veremarju
on alles juuli algus kuid elatav suvi juba
niriseb kellaliivana olematusse aega
kusagil seal on viimasteks päevadeks hoitud
kõik minu poisipõlve heinakuu õhtud
laulame praegu veel koos ja räägime jutte
mis jäävad sellel männivaigust lõhnaval maal
alati mäletama me uhke kõlaga häälte
laiskade vete kohal ekslevat kaja
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar