Teisipäev, 7. detsember 2010

Ninalaeva tüürimees

Kallid pimedad
öised minutid
tiksuvad ära
teadvuse uks püsib
ikka veel poikvel
kolba all tuksuvaist
mõtetest vabanemiseks
keskendun enese ninale
soe ja suur
maailma täitev
helendav nina
purjetab läbi öö
kuu valguse poole
mina kui tüürimees
valevas ninalaevas
vaatan kahjutundeta
aeglaselt alla vajuvaid
tuhme lumiseid välju
pehme tuul
kõrvadest varbaotsteni
keerutab mind
elava maailma vaipa
selle soojades kurdudes
üha edasi seilates
tunnen et olen
üks kogu talvise taevaga
kuu on lamp
minu metsade kohale
kaardunud roiete vahel

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar