Heliseja

Kaskede okslikud sõrmed
mängivad päikesekiirtel
karget hommikuviisi
pakane häälestab
keeli mu sees
enam pole
pillimeest vaja
helisen selges õhus
päikesekandlele saateks
oma talvise elu
lihtsavõitu refrääni
katkemiseni pingul olles
kuid siiski kõlades