Neljapäev, 17. veebruar 2011

Vikerkaarevärav


Mõttes sammun üles
iseenda pilkude trepist
päikesekiirtega üheskoos
murdun vikerkaareväravais
seitsmeks pühaks kiireks
seitsmesse mälusoppi
siis kui talv alles kestab
küsin kinnitust kevade kohta
otsin enda ja maailma vahel
kehtivat lepingut

uued ja vanad seosed
peegeldused ja kajad
teadmiste habras
paiku ja elusid ühendav kude
millest luuakse
mõtete igapäevane rõivas
viledaks kuluma kipub
mälestused mis kunagi
kellelegi enam ei meenu
püüdmatumad on juba
kaugeimaist tähtedest
see ongi tasakaal –
ääreta ilmaruum väljas
murdub ja hajub
mõtteruumi mu sees

isegi siis kui pahupidi
peaksin suutma veel pöörata
olekute ja võimaluste
üksteisest eemale sööstvad
udused keerisparved
nende jahtunud tuumadest
kooruvad uued maailmad
ikkagi mulle ei annaks tagasi
ühtki mahavaikitud hetke
ühtki tuulde puhutud puudutust
külma avarusse sündivad tõdemused
kustuvad kaugusse kukkudes
aga mida hõredamalt
plingivad homme sisekosmose
tähekogude silmad
seda rohkem mahub
nende vahele lootust

1 kommentaar:

  1. "mida hõredamalt
    plingivad homme sisekosmose
    tähekogude silmad
    seda rohkem mahub
    nende vahele lootust"

    - seega usaldagem tühjust, pimedust, kust kõik hakkab uuesti sündima. Mu viimaste päevade kogemused ja Su luuletuse lõpuread kõlavad kokku.

    VastaKustuta