Pühapäev, 20. veebruar 2011

Keeldudes leppimast

Pakase sõrmed
tulest kõrvetamata
täna jälle ei pääse
pühapäev kaldub
verevalt looja poole
viies endaga
tema lõplikku valgusesse
kümme väheldast leeki

külm kuupaiste
kustutab suitsevad tukid
kes aga kustutab
minu valu ja leina
vaese jõuetuks muudetud
kodumaa pärast
kaitsta kes enam ei suuda
mitte ühtegi kodu
isegi tema kätesse
varjule antud
nõrgemaid elusid enam
ei jaksa ta hoida

üksnes kuuvalgus valutab
külmast jäikade metsade kohal
sest tuleb raske öö
just nagu lahinguväljal
ellu kus jäävad
ainult need kel on õnne

kallid kaevikukaaslased
lohutagu meid teadmine
et pärast esimest surma
rohkem surmasid pole

1 kommentaar: