Linnutee tuulte päevilt

Skaneerisin vanu negatiive. Miskipärast jäi valik pidama 1977. aasta juulis "Linnutee tuulte" ekspeditsiooni käigus Mansimaal tehtud piltidel. Üllatuslikult avastasin nende hulgast selliseid ülesvõtteid, mida nagu polekski varem näinud. Järgnevalt panen üles valiku tollastest piltidest, mida täiendan kirjaga, mille sealtsamast koju saatsin. Kommentaariks niipalju, et pildid on enamasti tehtud Sukõrja külas (Handi-Mansi Autonoomne Ringkond, Berjosovo rajoon), kuid ekspeditsiooni baas oli Saranpauli asulas, kuhu jõudsime 16. või 17. juulil Taimõri poolsaarelt Avami tundrast alanud hüpetega 19. juuli õhtuks, olles kasutanud kokku 14 erinevat transpordivahendit. Enne kirjas mainitud lennukeid olid jõelaev, traktorikelk, vesilennuk, sideauto, diiselvedur, elektrirong, kaks veoautot, elektrirong ja lennuk Norilskist Vorkutasse. Mingil kummalisel kombel on kirja kuupäevad ühe võrra ees. Sellest ja muudestki filmiga seotud seikadest olen varem siinsamas blogis põgusalt kirjutanud. Tegelased: Lennart Meri (režissöör), Rein Maran (1. operaator), Enn Putnik (2. operaator), Enn Säde (helirežissöör), Vello Samm (filmi direktor), Heno Sarv (režissööri assistent). Aga lasen nüüd kõnelda aastatetagusel endal. Kirjale praegu lisatud märkused on teistvärvi kirjaga esile toodud.

24. juulil 1977. Jõudsime just tagasi väikeselt paadiretkelt mööda Ljapini jõge (mansikeelset nime ei mäleta), sõime ja praegu lesime, kuivatame rõivaid. Saranpauli küla asub Berjosovost umbes 250 kilomeetri kaugusel Sosva harujõe Ljapini ääres. Küla, õieti asula, on küllaltki suur – 2400 elanikku. Aga midagi vaatamis- või filmimisväärset siin pole, seepärast kolistamegi mööda umberkaudseid külasid. Aga kõigest järjekorras. Kõigepealt sellest, kuidas toimus hüpe Vorkutast siia. Lõpetasin eelmise kirja, kui olukord oli väga segane. Jak 40-t me tellida ei saanud, aga peale kauplemist leppisime kokku veel suurema lennuki, nimelt An 26 rentimise suhtes. Ööbisime Vorkuta Aerofloti võõratsemajas lennuväljal. Hommikul kell viis lendasime välja täiesti tühja transpordilennuki pardal ja poole tunni pärast olime juba Aasias, täpselt polaarjoonel asuvas Salehardis. Erakordse juhuse tõttu saime ümber istuda täiesti tühja Jak 40 peale, mis tõi meid Berjosovosse. Veel mõned tunnid hiljem olime kõik kägaras An 2 kabiinis ja 19. juuli õhtul kell 18.30 juba Saranpaulis. Purustanud kõik rekordid ja tellinud ühe päeva jooksul kolm spetsreisi, jõudsime oma uude peakorterisse. Esimese öö magasime külanõukogus. Esimees, rahvuselt komi, vestles meiega paar tundi ja lahkus tänu Lennarti osavale poliitikale veendunud fennougristina. Siiani on ta meid igati aidanud.

20. juuli. Kella kahe paiku sõitsime mõne kilomeetri kaugusel asuvasse Tšekurja külasse (tšekur tähendab mansi keeles mingit kala, siialist, ja aga on jõgi).

Tegelikult on selle kala nimi mansi keeli sukr/sukõr, küla aga vastavalt Sukõrja. Sukr on tõesti siialine - Coregonus nasus, vana nimega Salmo schokur (Pallas).

Küla oma palkmajade, laudkatuste, pikkade aedade ja vee lähedusega meenutas väga vepsa külasid. Aga ei majad ise ega aiad polnud sarnased vepsa omadega. Esimesed muljed: väga lage, puudeta küla, vastand kõigile ettekujutustele, põdrasarved väravapostidel, sammasaidad (mansi labas), komi surnuaed hiiglaslike ristidega (u 3 m kõrged), jõgi paljude paatidega kaldal, mansi surnuaed metsas, sääsed, moška.

Labas pole muidugi mansi sõna, pärineb pigem permi keeltest. Mansi ait on suumjah.

Enn Säde komi surnuaia hiigelristide all.

Mansi surnuaed asub küla taga metsas. See erineb täiesti nganassaani surnuaiast. Esimesel silmapilgul tundub, nagu oleks metsaalune täis madalaid maju või muldonne. Surnut ei maeta maha, vaid asetatakse auku ja pannakse katus peale. Igal haual on olemas uks, kustkaudu surnu saab sidet pidada meie maailmaga. Haudade lähedal on puude otsa riputatud padasid, teekanne, kulpe ja muud taolist. Metsas on mõned ohvripuud, enamasti kaheharulised. Ühe vana seedri külge, mille oksad samblaga kaetud, oli riputatud rätikuid ja riideräbalaid. Teise puu ümber vedelesid põhjapõtrade koljud ja sarved.

21. juuli. Saabus etnograaf (Heno Sarv). Rein ja Lennart sõitsid paadiga jõge mööda üles Jasunti külla (tõlkisin selle nime jõesuuks). Seal õnnestus neil näha mansi matuserituaali. Kahjuks ei saanud seda filmida. Jutust selgus, et surnu maetakse paadis, mille nina ja ahter on ära saetud. Need pandi kotti ja kanti kõige lõpus surnuaiale, kus need neljandal päeval ära põletatakse (homme läheme seda filmima). Paadi küljele lõigati märgid – lind, päike ja poolkuu (vasakult paremale). Paati-kirstu kanti pikiteljelise teiba abil. Ristiasetsevad teibad (meie kalipuud) olid arvatavasti rituaalse tähendusega.

Aerutades meistriga. Rein Maran soovis, et matkiksin filmimise jaoks mansi meeste mõlakäsitsemist.

Vello Samm, Enn Putnik ja Enn Säde ehitatavat paati uurimas.

Enn Putnik ja Rein Maran koos külameestega.

Mansi naised näitavad oma uhkeid kasukaid.

Rein Maran ja Lennart Meri naistekasukaga tutvumas.

Maskeerunud Rein.

23. juuli. Filmisime Tšekurja külas. Algul ei saavutanud inimestega kontakti, õhtul aga, kui filmisime vanameest, kes mängis sankvaltapi (paadikujuline viiekeelne instrument), tuli üks mees, kes laulis, siis tulid vanamutid, kes tahtsid tantsida ja nii kujunes väike mansi laulu- ja tantsupidu. Inimesed muutusid äkki julgeteks. Muide, arusaadav, et nad suhtusid meisse algul umbusuga. Külas oli ju kahekordne rahvuslik rõhumine, kõigepealt tulid komid (19. sajandi lõpus) ja siis venelased. Komisid on külas rohkem kui manse.

Grigori Sainahhov mängib sankvaltappi, Enn lindistab.

Grigori Sainahhov (Kirikori-ojka) on pillimängu õpetanud paljudele.

Pidu kogub hoogu.

Mansi memmed tantsimas.

Võib-olla laulis Pjotr Sainahhov just selle pildi tegemise ajal laulu vanast Runast.

Pjotr Sainahhov koos naisega ja poja perega. 1979. aastal käisime juba ta poja haual.

Kirikori-taadi juures kodus.

Mansi naised.

Roman Sainahhov (Roman-ojka).

24. juuli, laupäev. Täna sõitsime paatidega 43 kilomeetrit allavoolu Hošlogi külla. Teel peatusime veel ühes väikeses mansi külas (Puulah), mis oli asetsuse ja ehitiste poolest fantastiline küla – paar maja, sammasait ja abihooned, asus jõest natuke eemal metsalagendikul, sinna viis läbi soo palkidest tee. Kohtasime kahte toredat vanatädi, kes vastasid Lennarti küsimustele, näitasid meile igasuguseid esemeid ja rahvarõivaid.

Aga Hošlogis kohtasin esmakordselt iidolit. Ta seisis kõrgel jõekaldal arvatavasti üle saja aasta enne, kui keegi tuli ja naelutas ta külge sildi „Граждане, не бросайте горячие спички и окурки в лесу!“ Ta oli kogu see aeg vaadanud näoga põhja poole, piki jõge üles, mägede suunas, ja kergelt naeratanud oma hambutu suuga. Ja ta seisab ning naeratab praegugi, ka meie peale, kes me sildi maha kiskusime ja tema ees oma musta kasti üles panime, mis nupule vajutades vaikselt surisema hakkab. Ta on jõekaldal üksik, aga usun, et metsa kõige läbipääsmatumates paikades, kuhu viivad kõige salajasemad jalgrajad, kahel pool mida varitsevad jultunud sissetungijat väga vanad aga veel töökorras iselaskvad vibud (see pole väljamõeldis), leidub teisigi temasarnaseid. Meil on kahjuks liiga vähe aega, et selliseid paiku otsida, pealegi pole teejuhti, sest mansid varjavad oma pühapaiku. Nad kardavad kaotada oma usku, ütles üks tädi matuste ajal, kus nad ei lubanud pildistada ega teha mingeid ülestähendusi. Kunagi keegi leiab pühapaiga metsas, ja ma loodan, et ta tunnetab looduse võimsust, seistes ohvripuu ees või vaadeldes inimeste loodud puukujusid, mis on samuti tänulaul loodusele. Ma loodan, et ta seisab vaikides ja pördub mõtlikuna tagasi ega avalda kunagi saladust, millest temagi vaid juhuslikult osa sai.

Aastaid hiljem pole ma üldse kindel, kas too puuslik üldse oli ehtne. Saja aastane see küll ei saanud olla. Vibulõksuga olen hiljem Handimaal lähemalt tutvunud, muidugi jahipidamisega seoses. Aga mäletan, et mu esimese Siberiskäigu ajal tõepoolest räägiti lugusid pühapaikade teede äärde üles seatud vibudest.

Homme on pühapäev, teisipäeval sõidame siit allavoolu umbes 100 kilomeetri kaugusele Sosva külasse, kus peatume mõnda aega ja siis saabki juba hakata koduteele sättima.

Sammasait Hošlogi külas.

Hošlogi vaade.