Teisipäev, 8. veebruar 2011

Sisekoobastikus

Ihu üha teravamaks
vaimusilmade pilk
uidates koopaelanikuna
mõttestalagmiitide metsas
kus avastada võib
järjest uusi kõhedaid
pimedusse kõrguvaid
sammassaale
kõveraid käike
mis sageli võtavad
lõppeda umbselt
külmi elutuid järvi
kuhu kurdistava kajaga
igas igavikus langeb
üksainus piisk
ja kambreid
täis magavate kristallide
ajatut täiust

kusagil nende
niiskete võlvide all
asjatult seni otsib
pääsu pealmisse ilma
sinu kergestihaavatav
valgust igatsev hing
näljase koopakütina
ajastuid jälitad teda
lootes kunagi puurida
vaimusilmade viimaks ometi
piisavalt terava pilgu
läbi ta südame
lõigata mõõdetavateks ribadeks
kogu ta habras kude
kuhjata kõige suurema saali
templisammaste vahele
lõkkeks ja süüdata põlema
selleks et viimaks ometi
korraks näha
oma igavest vanglat

1 kommentaar: