2006. aasta märtsi algul sain elektronkirja, mille saatjaks oli mulle täiesti tundmatu doktor Gerelbaatar, sisuks aga kutse augustis Ulaanbaataris toimuvale Munkhtengeri-uuringute konverentsile. Et konverentsikutseid tuleb kõikjalt maailmast, oleksin selle võib-olla hooletult üle vaadanud ja siis unustanud, kuid silma hakkasid read: „Devoted to the 800th Anniversary of the Yeke Mongol Ulus (Great Mongolian State 1206-2006).” Need tuletasid meelde lapsepõlvest tuttava Vassili Jani mongoli vallutajate teemalise triloogia, hilisemas elus loetud Issai Kalašnikovi „Julma sajandi” ning teadustööde jaoks uuritud Dansan Lubsani „Altan tobčy” ehk „Kuldse loo”. Kuna meie idapoolsete hõimurahvaste, eriti aga šamanismi uurimisel, ei saa mööda vaadata ka mongolitest, olin üht-teist lugenud nii nende elu-olu kui ajaloo kohta. Kui ühel kärekülmal veebruaripäeval Moskvas Uue Arbati suures raamatupoes ringi kõndisin, hakkas silma raamat, mis sisaldas Nikolai Bitšurini (isa Jakinfi) hiina allikate põhjal koostatud uurimust neljast esimesest Tšingise dünastia khaanist ning mongolitega seotud väljavõtteid Plano Carpini, Wilhelm de Rubrucki ja Marco Polo reisidest. Esialgu jätsin selle riiulile, kuid eelaimdus sundis minema veerand tunni pärast tagasi ja raamatu ikkagi ära ostma. Võtsin selle nüüd kapist ja otsisin üles vastava koha: „1206. Bing-yini esimene suvi. Kogunud Ononi ülemjooksul kokku kõik vürstid ja ametnikud, pani Tšingis välja üheksa valget lippu ja asus imperaatori (khaani) troonile. Vürstid ja ametnikud andsid talle nimetuse Tšingis khaan. See oli Gyini dünastia kuues suvi, Tai-huo valitsemise aasta.” (Mongolite ajalugu: 35-36). Mongoli riigi aastapäevaga oli kõik selge. Järgnes küsimus, mis on munkhtenger. Sõna teise poole tõlkimine polnud raske, sest teadsin, et tenger on taevas. Aga mida tähendas munkh selle ees? Vähese vaevaga leidsin internetist, et munkh, mongoli keeli õieti мөнх, tähendab igavest. Seega igavene taevas või ka igavene sinitaevas - мөнх хөх тэнгэр. Niisiis oli konverents pühendatud mongolite vana usundi uurimisele. Selle usundi uurimisele, mis Tšingis khaani vallutuste abil sai tuttavaks suurele osale Euraasia elanikkonnast. Mis siis ikka, panin ettekande teesid kirja ja saatsin ära. Mõne nädala pärast tuli vastus, mis kuulutas minu poolt välja pakutud teema väga huvitavaks ja konverentsi kavva sobivaks.
Siiski polnud ma veel juuni algulgi kindel, kas tahan nii pikka ja kallist reisi ette võtta. Kõhklused hajutas tavapostiga saabunud väga pidulik kutse, mille peale oli kinnituseks löödud kandiline uiguuri püstkirjaga pitsat. Paraku selgus, et Ulaanbaatarisse pole Eestist väga lihtne pääseda. Moskva kaudu minnes oleksin pidanud reisima Aerofloti äriklassis, sest odavamad piletid olid juba välja müüdud. Sobivatel päevadel ei läinud Tallinnast lennukit, seega oleksin pidanud hankima vene viisa ja reisima Moskvasse rongiga. Teine võimalus oli lennata Finnairiga Tallinnast Helsingisse, sealt edasi Pekingisse, Hiina pealinnast Mongoolia pealinna aga mongolite rahvusliku lennukompaniiga. Sellise reisi hind tuli isegi odavam kui Moskva kaudu sõitmine, ära jäid ka viisa taotlemisega seotud sekeldused, sest nii reisibüroo kui mu enda poolt sooritatud maakuulamiste tulemused ütlesid, et Pekingis ei pea ma transiitreisijate alast lahkuma.
Üllatused algasid Tallinna lennujaamas, kus väideti, et Tallinnast otse Ulaanbaatarisse pagasit saata ei saa, mistõttu peaksin kohvri kättesaamiseks Pekingis passikontrolli läbima. Kuna mul aga viisa puudus, soovitati asjad väiksemasse kohvrisse ümber pakkida ning käsipagasina lennukisse võtta. Enne selle plaani teostumist selgus siiski, et kohver võib ka ilma minu sekkumiseta Mongooliasse lennata. Nii pääsesin Tallinnas kerge ehmatuse ja veerandtunnise ooteajaga, mille kestel registratuuri töötajad telefonitsi konsultatsioone pidasid. Järgmine viivitus (vaid mõni minut) tekkis Helsingi lennujaamas, kui mus passi uurides leiti, et sealt puudus hiina transiitviisa. Seekord konsulteeriti ühislendu teenindavate hiina noormeestega, kes väitsid, et Pekingis ei pea ma transiittsoonist lahkuma. Selle teadmisega väljusingi umbes üheksa tundi hiljem Pekingis lennukist. Sealne lennujaam tundus hiigelsuur, asja tegi keerulisemaks seegi, et sisenesime hoopis Malaisia lennuliinide teenindamiseks mõeldud sektorist. Finnairi transiitreisijaid ootas kohalik neiu, kes pidi aitama võõras paigas hakkama saada. Minu meelehärmiks alustas ta sellest, et lasi ära täita kõik maale sisenemiseks vajalikud ankeedid, mida juba lennukis oli jagatud, ent mida ma polnud endale vajalikuks pidanud. Maale sisenemise ja sealt lahkumise kaart, ankeet põetud haiguste ja võimalike lindudega kokkupuutumiste kohta. „Mul pole hiina viisat,” püüdsin arglikult protesteerida. Ent tütarlaps juhatas mind kindlameelselt kõigepealt tervisekontrolli, seejärel aga passikontrolli väravateni. Viimastest valis ta välja kõige esimese, kus uhke tulikiri „Only persons with DP”. Noh, mul polnud isegi viisat, diplomaadi passist rääkimata. Siiski selgus, et neiu tunneb asja. Pidin ette näitama Ulaanbaatari pileti, mispeale passi löödi kuusnurkne punane tempel - ja olingi Hiinas. Juhatanud mind läbi rahvast tulvil hoone teisel korrusel asuvasse rahvusvaheliste lendude registreerimissaali, näitas neiu kätte õige järjekorra ning jättis mu omapead. Lennule registreerimine juba käis. Varsti seisin, pardakaart käes, maalt lahkuvate inimeste pikas passikontrolli sabas. Siin võis kümnes või enamas järjekorras seista korraga oma pooltuhat inimest, suurem osa neist hiinlased, ent silm märkas ka jaapanlasi ning üsna palju valgeid inimesi. Sabad edenesid aeglaselt, sest piirivalvurid kontrollisid dokumente hoolega. Aeg-ajalt ilmus keegi, plakat käes, lennule hilinevaid reisijaid ettepoole päästma. Mul oli õnneks oma lennule jõudmiseks piisavalt aega.
Pärast Mongoolias veedetud huvitavat nädalat, nende iidse pealinna Karakorumi külastamist ja kahest šamaanirituaalist osasaamist lendasin Mongoolia lennukompanii (MIAT) Boeingiga taas Pekingisse. Seekord äralennul mingeid probleeme pagasi vormistamisega ei tekkinud. Pekingis tundus asi ka lootusrikkam – kuna seekord sisenesime õigest uksest, juhatasid lennujaama koridorides transiitreisijatele teed ingliskeelsed viidad. Paraku lõppes see pika laua juures, mille taga polnud ühtki ametnikku, see-eest vedeles laual A4 formaadis paber hiinakeelse kirjaga. Tore. Mis muud, kui otsisin taas üles diplomaatide passikontrolli värava. Kuna mul oli seekord Helsingi lennuni terve ööpäev aega, virutati passi suurem kandiline tempel, mis lubas Hiinas viibida koguni 72 tundi. Lennujaamas oli üsna palav, oodata oleks tulnud kaua. Seepärast õnnestus ühel valget särki kandval mehel mulle auk pähe rääkida ja lähedal asuvasse hotelli sõidutada, vastava tasu eest muidugi. Teel ei näinud ma midagi huvitavat, ainult lennuvälja lähedased parklad, hooned ja aiad, hämarus ja sudu. Sooja kolmkümmend kaks kraadi. Hotelli fuajee nägi viisakas välja ja toalgi polnud esimesel pilgul viga, kuid hiljem selgus, et duširuumist immitseb vesi tasakesi vaiba sisse ja niiskes õhus hakkab tule kustudes lendama kümneid sääski. Konditsioneer tegi ka parajat müra. Siiski oli hotellis parem kui ülerahvastatud lennujaamas, pealegi õnnestus osta mõned kohalikud õlled. Protseduur oli üsna keeruline, sest mul polnud kaasas hiina raha, kuid sama mees, kes mu hotelli tõi, korraldas asja ära ega jäänud arvatavasti ka ise tühjade kätega. Püüdsin raske kardinaga kaetud aknast välja vaadata, aga läbi üsna tahmase klaasi paistis vaid majasein. Mis siis ikka, jõin õlut ja püüdsin rõõmustada selle üle, et olen Hiinamaal. Võib-olla ei saanud ma just seepärast silmatäitki magada. Hommikul seitsme paiku sõidutati mind lennujaama tagasi, läbisin taas passikontrolli kadalipu ja olin valmis koju lendama. Need loetud tunnid on seni jäänud mu ainsaks Hiina kogemuseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar