Üksi ja sõnajalaga

Täna kõnnib mu meel
mööda vihmaseid radu
kusagil sealpool
ma ei mäleta
nende nime

ma ei lahkunud lauldes
aga ometi olen ära
niiskete metsade taga
kuuskede uniste juurte
ja kivirahnude juures

kuulan piiskade sahinat
üksi enese olemises
mõteldes kaasa
saja samblamõtteisse süüvinud
sõnajalaga

riivates nende lehti
sõnalise kerge
kastemärja jalaga