Köha äratas mind veerand viis. Tõmbasin hommikumantli selga ja tulin kööki. Istusin ja vaatasin päeva tulekut. Vana toominga valevus paistis tuppa. Valgenes, ükshaaval kustusid aiatuled. Ööbik laulis maja taga põõsastes. Teine ööbik lendas akna alla aiatooli seljatoele, ajas noka laiali ja laksutas. Siis lendas õunapuu otsa ja laulis veidi sealgi. Taeva ühtlane hall kate sulas, ilmusid pilved ja said värvid. Sinine toon nende vahel süvenes. Juba võis võtta pildimasina ja minna õue. Mulle meeldivad pilved, vahva on neid pildile püüdes mõelda, et nad ei korda ennast mitte kunagi. Päike pressis oma kiired pilvede vahelt läbi, valgustas õrna hommikuse helgiga toomingat ja teisi puid-põõsaid ning mindki, kui seisin trepil, fotokaamera käes. Päev oli alanud. Om mani padme hum.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar