Eile õhtul sai vastne kasvuhoone uksed ette. Oli ka viimane aeg, sest põhjamaine kevad tormab edasi, varsti on toomepuu õites ja tuleb kartul maha panna. Muru tahab ka juba niita, oad külvata ja palju muudki teha. Aga lilled ei oota, neil on õitsemiseks oma aeg, kui sul pole mahti vaadata, siis sa ei näegi nende värve. Tuleb iga päev endale meelde tuletada, et praegu on palju olulisem kui eile või homme. Tuleb leida aega, et mitte elada nagu ridva otsa riputatud porgandit püüdev eesel, kes püüab maiuspala kätte saada, kuid ei märka, et see liigub koos temaga, nii et ta sellele kunagi järele ei jõua. Kes tahaks olla selline eesel? Ometi me oleme, sest ei suuda või ei oska elada olevikus. Kui dalai laamalt küsiti, mis hämmastab teda kõige rohkem, vastas ta: "Inimene. Sest ta kulutab tervise selleks, et raha teenida. Siis ta kulutab raha tervise parandamiseks. Ja ta muretseb niivõrd tuleviku pärast, et ei naudi olevikku, mille tulemuseks on see, et ta ei ela ei olevikus ega tulevikus. Ta elab nii, nagu ei peaks ta kunagi surema ning sureb siis, ilma et oleks tõeliselt elanudki."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar