Tulpide pidu

Toominga õitsemise ajal on tulpide pidu. See on sama üürike kui toomeõite valevuski. Nagu kõik, mis sünnib, kasvab ja õitseb põhjamaa kevadel. Pärast neljapäevast suurt vihma ja reedest jahedust paistis täna soe päike, mis õhtupoolikuks õied päris häbitult lahti meelitas. Aga hommikul olid nad alles avanemas, kaetud sadade veepärlitega. Kuna nende ilusaim aeg on lühike, tuleb leida mahti kõndimiseks peenarde ääres. Lilled tuletavad meile meelde, et elu ei alga tulevikus ega ole möödas, vaid toimub just praegu ja just siin, täie hoo ja väega. Kui laseme hetke mööda, on see jäädavalt läinud, tulpide pidu läbi ja õielehed varisenud. Mis siis, et meil oleks siis aega ja tahtmist neid imetleda.

Muidugi oli täna lisaks tulpidele teisigi pilgupüüdjaid. Mõnda neist ei oska ma isegi nimetada, näiteks neid väikeseid siniseid koonuseid, mis lähemal vaatlusel näivad koosnevat paljudest tillukestest õitest. Tuhkur enelas, murtudsüda, kirsid, ploomid. Õunapuudelgi on esimesed õied valla. Ja sirelite õiepungad paisuvad jõudsasti.

Õhtul panevad isegi võililled oma õied kinni, tulpidest rääkimata. Kuldnokapojad teevad pesakastides päris kõva lärmi. Kaugemal kukub kägu. Õhus on toomeõite ja niidetud rohu lõhnadest moodustunud mai keskpaiga õhtute tunnusbukett. Päike vajub Ignase pool puulatvade ligi. Jahedus astub õue koos pikkade varjudega, sääsed pinisevad üha valjemini.