Kaheksa aastat tagasi pidasin mingil oma maja konverentsil, mille nimegi praegu enam ei mäleta, ettekande sellest, kuidas me mõtestame aega. Viimastel nädalatel olen mõttes samade probleemide juurde tagasi pöördunud. Nimelt tundub mulle, et nüüdsel etapil, mida meil kriisiks või majanduslanguseks tavatsetakse nimetada, läheb eriti hinda igasugune seltsi- ja ühistegevus. Kui headel päevadel pöörati tähelepanu peamiselt mammona orjamisele, siis nüüd leitakse aega laulukooride, joogatreeningu ja mitmesuguste muude ettevõtmiste jaoks. Samas pole asi nii lihtne, et võiksin väita - lahjad aastad arendavad meid vaimselt, lihavad aastad aga materiaalselt. Tunnen inimesi, kes ka majandustõusu ja kinnisvarabuumi päevil kontserdilt kontserdile ja lavastuselt lavastusele lendasid. Ja ilmselt on neidki, kes nüüd majandusraskuste tõttu on sunnitud sedalaadi ettevõtmistest sootuks loobuma. Siiski, üldjoontes võiks praegune aeg vaimu pigem ergutada kui uinutada. Ettekande tekst aga, mis on aktuaalne ka praegu, on järgnev.
Kui ruum oleks meie jaoks igas suunas ja igas punktis samaväärne, poleks me elusolendid. Kui me ei teadvustaks, mõtestaks ega väärtustaks ruumi, poleks me inimesed. Samuti on lugu ajaga. Tõsi küll, me ei oska päris täpselt kirjeldada seda, kuidas tajuvad aega loomad või putukad, ent võime üsna kindlalt väita, et nendegi jaoks pole aeg igal hetkel ühesugune. Ammugi pole see ühetaoline meie jaoks. Väljendid hea aeg, halb aeg, raske aeg, hull aeg, kiire aeg sisaldavad ilmselget hinnangut. Oleme harjunud aega kujutama lineaarsena ning ennast nägema ajas teekäijatena, kes paraku ei saa tuldud teed mööda tagasi minna. Matkame üha edasi. Ja nagu iga rännak, koosneb ka ajamatk erinevatest teelõikudest ning läbikäidud rada tähistavatest märkidest. Nagu maastikul, nii pole need ajaski üheväärsed. Mõni verstapost tundub olevat olulisem, mõni teeäärne puhkepaik näib meeldivam või tähenduslikum. Tähistame ja pühitseme neid, mõtleme välja toimingud ühe etapi lõpetamise ja teise alustamise tarvis. Erilised paigad nõuavad erilist käitumist nii ruumis kui ajas. See ongi osa nende erilisusest. Tuletame meelde, kuidas uinusime lastena sünnipäeva eelõhtul, mõeldes saabuva tähtpäevaga kaasnevale – külalistele, kingitustele, meile osaks saavale tähelepanule. Mis oleks sünnipäev ilma seda argipäevast eristava käitumiseta? On olnud ning leidub praegugi kultuure, kus ei tähistata sünnipäevi, vaid üleminekuid ühest suuremast eluetapist teise. Teadlased nimetavad selliseid kombetäitmisi siirderiitusteks. Lapsest noorukiks, noorukist täisealiseks vallaliseks, seejärel aga täisväärtuslikuks abielus olevaks ühiskonnaliikmeks, kui nimetada mõnesid võimalikke üleminekuid. Tegelikult on meie sünnipäevade tähistamise komme omamoodi siirderiituste modifikatsioon, mille puhul elutee on hakitud lühemateks tähenduslikeks lõikudeks.
Samas võib öelda, et elutee lineaarne aeg on liigendatud Maa tiirlemisest ja pöörlemisest tingitud korduvate rütmidega. Ka need pole inimese jaoks võrdsed, vaid omavad erinevaid tähendusi ja väärtusi. Ka nende vahel on üleminekud, mida mõtestatakse erilistena ning mis seetõttu nõuavad ka teistsugust käitumist. Ööpäeva siirdehetked on kesköö ja keskpäev, tõsi küll, viimane on meie kultuuris oma erilise tähenduse kaotanud; aasta siirdeajad on talvine ja suvine pööripäev, mõnedes kultuurides ka kevadine ja sügisene võrdpäevsus. Olulised on ka elatusaladega seotud üleminekuperioodid – talviste tubaste tööde järel kevadiste põllutööde alustamise aeg, jahi- või kalapüügihooaja algus, talvisest elupaigast suvisesse kolimine. Ent asi ei piirdu vaid üksikute üleminekuhetkedega. Isegi ööpäeva kaks poolt on liiga pikad selleks, et neisse ühtviisi suhtuda, mis siis rääkida veel aastast. Eri tähendus on hommikutundidel ja eri tähendus õhtuajal, eriline on päevatõus ja eriline on loojang, võrdsed pole tööle (või kooli) mineku aeg ja sealt tuleku aeg jne. Meie aeg on tegelikult hierarhiline süsteem, kus lühematele rütmidele omistatud tähendused ja väärtused on allutatud pikemate rütmide omadele. Kesköö on küll eriline, aga jaani(kesk)öö on veel erilisem jne.
Aega mõtestades loob inimene osa elamiseks hädavajalikke stiimuleid ja käitumisreegleid (käske, keelde, piiranguid). Tegelikult on need lahutamatud kui ühe mündi kaks poolt. Stimuleerib ju kalendripühaga seotud töötegemise keeld mitmesuguseid vaba aja veetmise valdkonda kuuluvaid tegevusi ning annab põhjuse ja põhjenduse ühiskonna jaoks oluliste asjade üle arutlemiseks, ühispalvuse-ohvritoomise keeruline reeglistik aga võimaldab kogukonnal ka rasketel aegadel üksteise tuge ja seltsi leida ning lisaks nautida head söömaaega. Ja vastupidi, ühtesid hetki teistest erilisemateks pidades välistatakse tähtpäeva puhul nõutava ja oodatava käitumismalli argipäeviti rakendamine.
Küttimise, kalapüügi ja korilusega tegeleva hõimu jaoks võis peamiseks argiraskustest ja sagedasest näljatundest jagusaamise stiimuliks olla perspektiiv ennast pühade ajal head-paremat kurguni täis toppida. Orjatöö abil põldu harivates kultuurides lisandus pidusöömingule tugeva stiimulina puhkepäev, mis osaliselt korvas töönädala pingutused. Kas mitte just iganädalase hingamispäeva nõudmine ei taganud kristlusele suurt populaarsust orjanduslikus Roomas? Algul lisandus puhkepäevale olulise tegurina ka koguduse ühissööming, ent juba apostel Paulus manitses selles suhtes: ”Kui te nüüd kokku tulete, siis ei ole Issanda õhtusöömaaja pidamist; sest sööma asudes võtab igaüks enne iseenese toidu ära, ja mõni jääb ilma ja mõni joob liiaks.” (1. Ko. 11: 20, 21). Ja veel: “Seepärast, mu vennad, kui te kokku tulete sööma, siis oodake üksteist. Kui keegi on näljane, söögu kodus, et te ei tuleks kokku nuhtluseks.” (1. Ko. 11: 33, 34). Nii jäi sööming kirikuseinte kaitse alt välja, ent toimus mõnel pool siiski piltlikult öeldes otse kiriku lävel. Sest kuhugi ei kadunud ka suurem osa vanu pühasid. Mõnesaja aasta jooksul sulandusid need kirikukalendrisse, mõnel puhul isegi vana nime säilitades (nt jõulud). Tänapäeval on maades, kus kehtib viiepäevane töönädal ning enamus kodanikest pole kunagi tõelist nälga tundnud, olulisimaks pühadega seotud stiimuliks kujunenud (kujundatud) ostmine, olgu pealegi, et omastele ning sõpradele-tuttavatele kinkide tegemise ettekäändel ning pühadeatribuutika ja –toitude soetamiseks. Pühad ja tähtpäevad annavad meile moraalse õiguse kulutada rohkem kui argipäeviti mõistlikuks peame. Jõulu- või muude pühadeostude nimel oleme nõus isegi vahepeal veidi püksirihma pingutama. On selge, et enese täissöömine, pidutsemine ja kingituste tegemine (saamine) on piisavalt stimuleerivad ainult siis, kui need ei muutu liiga argisteks.
Kogu inimkonna ajaloo jooksul on aja väärtustamine ja mõtestamine sõltunud selle kogejate arusaamadest ja eluliselt vajalikest toimingutest. Sellepärast erineb põlluharija kalender tähenduste osas oluliselt sesoonsest küttimisest ja kalapüügist elatuja omast. Erinev on kristlase ja musulmani kalender jne. Teame, et eesti rahvakalender on põlluharija rahva kalender, mis on tugevasti mõjutatud kristlusest. Tänapäeval ei tegele valdav osa meist enam põllumajandusega, ning suur talupidajaidki elab hoopis teistmoodi, kui sada aastat tagasi. Siiski sõltub maainimese elu aastaringi rütmidest rohkem kui linnainimese oma. Tundsin seda omal nahal juba esimesel maal elatud sügisel, kui õhtuti koju jõudes ei näinud võtit lukuauku pista ning kõik õues tehtavad toimetused kuhjusid äkki puhkepäevade valgele ajale. Tänapäeva linlane aga on olukorras, kus elu dikteerib peamiselt ööpäevane rütm. Tõsi küll, suvel tuleb vähem selga panna ja hommikul saab valges tööle minna, talvel aga kulub hulk raha elektrile ja küttele. Valdav osa elust kulgeb nelja seina vahel, kus elurütm sõltub tegelikult ühiskondlikest kokkulepetest. Viimased väärtustavad küll erinevalt tööpäeva ja vaba aja ning annavad erilise rõhu riiklikele pühadele, ent sellest tundub argirutiini murdmise jaoks väheks jäävat. Vahet argi- ja pidupäevade vahel aitab vähendada ka tarbimisühiskonna mentaliteet, mis vanu ja uusi tähtpäevi välja pakkudes püüab anda järjest rohkem põhjuseid eriliste hetkede loomiseks kingituste, heade söökide-jookide ja muu pidupäeva juurde kuuluva abil. Põhimõtteks on, et põhjuse kiusatusele järele anda leiab alati. Ometi on selge, et sama rusuv kui ühtlane argihallus on ka pidude pidev pillerkaar. Omaette huvitavaks linnastumisega seotud nähtuseks tundub olevat järjest enam hoogu saav nn suve kultus. Põhjamaa suvi on lühike, iga selle hetk tuleb täita reisimise, grillipidude, kõikvõimalikel vabaõhuüritustel osalemise ja muu sarnasega. Massimeedia poolt loodav atmosfäär sunnib peale omad väärtused. Tuletame meelde kasvõi tuntud reklaami, kus Ivan Orav Andrus Vaariku suu läbi ähvardavalt konstateerib: “Kavatsed jaanilaupäeval kodus istuda? Selge – ei ole eestlane!” Nii üritabki kaasaegne aktiivne ühiskonnaliige oma puhkusest viimast võtta, kihutab peolt peole ja ühelt vabaõhuetenduselt teisele, tööle tagasi minnes aga tunneb ennast veel kurnatumana kui enne puhkust.
Huvi kasv nende pärimuslike teadmiste vastu, mida tinglikult rahvakalendriks nimetatakse, on arvatavasti põhjustatud kahest vastandlikust tendentsist – ühelt poolt üritavad kaupmehed rahvakalendri abil stimuleerida rahvast rohkem kulutama, teiselt poolt aga tahab kaasaegne linnainimene pääseda tehiskeskkonna poolt pakutavast ühetaolisusest. Kui esimesel juhul võimendatakse vaid neid rahvakalendri tähtpäevade aspekte, millest eeldatakse, et need annavad inimesele põhjuse rahakoti rauad valla päästa, siis teisel juhul püütakse rahvakalendrist leida ajendeid enese linnarutiinist (ka kaubanduslikust) lahtirebimiseks. Seoses sellega tõuseb esile kõik see pühadega seotu, mis on mõtteliselt ühendatav looduse ja maaeluga. Samas on suurem osa neist, kes eesti traditsioonilisest eluviisist räägivad ning seda vähemalt sõnades väärtustavad, linnainimesed. Selles kontekstis on raske mõista, kas traditsioonilise eluviisi all peetakse silmas külaelu nii, nagu see toimus enne 1940. aastat, või on ideaaliks veel vanem aeg. Või tähendab see hoopis rehetarest suvekodu omamist või maal elavaid vanemaid-vanavanemaid, kellele saab pühadeks külla sõita. Ning just linnarahva seast pärit inimesed on viimastel aastatel hakanud eesti vaatamisväärsuste kaarti täiendama eriliste “väepaikadega”. Järelikult vajame tarbimisühiskonna liikmetena kinnitust, et paigad, mida me külastame, on tõepoolest seda väärt. Kehtib pöördvõrdelisuse printsiip – mida vähem jääb meil aega looduses viibimiseks, seda rohkem tahame selle kestel saada elamusi. Hingevärina (katarsise) saavutamiseks ei piisa enam lihtsalt metsas kõndimisest või kauni vaate nautimisest. Sellega peab kaasas käima kauba väärtust kinnitav sertifikaat.
Põhimõtteliselt sama näib kehtivat ka ajamaastike suhtes. Selleks, et tähtpäev tõuseks teiste seast esile, tuleb sellele anda või luua eriline tähendus. Üheks võimaluseks on pidustuse või selle elementide järjest pompoossemaks muutmine, mida inimkond on kasutanud hallidest aegadest saadik. Tuletagem kasvõi meelde Balthasar Russowi kurtmisi vanal Liivimaal toimunud liialduste üle. Enam sööki-jooki, rohkem külalisi, suurem melu, vägevam ilutulestik, uhkemad dekoratsioonid. Teiseks võimaluseks on tähtpäeva maagilise külje rõhutamine ning selle esoteerilisust, vaid kitsale grupile määratust esile tõstvate toimingute sooritamine. Ja nagu ikka, tundub hästiunustatud vana ka nüüd uuena. Ühiselt loetud loitsud ja toodud ohvrid aitavad taas aega ilmestada. On ju need grupiga sooritades nii ühtekuuluvust loovad kui maagilist mõju taotlevad, pealegi - as seen in TV – uuematest filmidest, fantaasiakirjandusest ja vist juba ka arvutimängudest nii hästi tuttavad, et tunduvad ümbritseva keskkonnaga intensiivse ja interaktiivse suhtlemise jaoks hädavajalikud. Kolmandaks võimaluseks näivad kujunevat kõikvõimalikud kalendripühadega seotud lavastused ja maad, kus inimestele etendatakse-näidatakse seda, mis korraldajate veendumuse kohaselt kuulub või kuulus antud püha pidamise juurde, ent mida nad oma loomulikus ümbruses näha ja teha ei saa. Aga pärast hiiest või jõulumaalt tulekut on päris mõnus natuke šopata ja endale midagi käegakatsutavat ning meelepärast lubada, looduselt (või üleloomulikust sfäärist) armuande ootamata. Nii jäävad ka kaupmehed rahule ja toetavad ehk rahaga mõne vastavat tähtpäeva puudutava telesaate või kirjatöö valmimist.
Lõpetuseks võiks nentida Koguja sõnadega, et “mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel” (Kg. 1: 9) ning et küllap pöördutakse ühest asjast tüdinedes tagasi mõne teise kombe, tegevuse või väärtushinnangu poole, sest aeg ei saa olla hall ja ühetaoline vool, kus hulbitakse või ollakse lihtsalt niisama, hetke hindamata, päeva tundmata ja teisest eristamata. Loodetavasti jääb alati ruumi ka lihtsatele puhke- ja pidupäevastele jalutuskäikudele koduümbruses. Lonkides ja niisama elu üle mõtiskledes. Aga võib-olla tuleb kunagi inimestele uuesti õpetama hakata seda, kuidas mõnikord lihtsalt niisama molutada.
Samas võib öelda, et elutee lineaarne aeg on liigendatud Maa tiirlemisest ja pöörlemisest tingitud korduvate rütmidega. Ka need pole inimese jaoks võrdsed, vaid omavad erinevaid tähendusi ja väärtusi. Ka nende vahel on üleminekud, mida mõtestatakse erilistena ning mis seetõttu nõuavad ka teistsugust käitumist. Ööpäeva siirdehetked on kesköö ja keskpäev, tõsi küll, viimane on meie kultuuris oma erilise tähenduse kaotanud; aasta siirdeajad on talvine ja suvine pööripäev, mõnedes kultuurides ka kevadine ja sügisene võrdpäevsus. Olulised on ka elatusaladega seotud üleminekuperioodid – talviste tubaste tööde järel kevadiste põllutööde alustamise aeg, jahi- või kalapüügihooaja algus, talvisest elupaigast suvisesse kolimine. Ent asi ei piirdu vaid üksikute üleminekuhetkedega. Isegi ööpäeva kaks poolt on liiga pikad selleks, et neisse ühtviisi suhtuda, mis siis rääkida veel aastast. Eri tähendus on hommikutundidel ja eri tähendus õhtuajal, eriline on päevatõus ja eriline on loojang, võrdsed pole tööle (või kooli) mineku aeg ja sealt tuleku aeg jne. Meie aeg on tegelikult hierarhiline süsteem, kus lühematele rütmidele omistatud tähendused ja väärtused on allutatud pikemate rütmide omadele. Kesköö on küll eriline, aga jaani(kesk)öö on veel erilisem jne.
Aega mõtestades loob inimene osa elamiseks hädavajalikke stiimuleid ja käitumisreegleid (käske, keelde, piiranguid). Tegelikult on need lahutamatud kui ühe mündi kaks poolt. Stimuleerib ju kalendripühaga seotud töötegemise keeld mitmesuguseid vaba aja veetmise valdkonda kuuluvaid tegevusi ning annab põhjuse ja põhjenduse ühiskonna jaoks oluliste asjade üle arutlemiseks, ühispalvuse-ohvritoomise keeruline reeglistik aga võimaldab kogukonnal ka rasketel aegadel üksteise tuge ja seltsi leida ning lisaks nautida head söömaaega. Ja vastupidi, ühtesid hetki teistest erilisemateks pidades välistatakse tähtpäeva puhul nõutava ja oodatava käitumismalli argipäeviti rakendamine.
Küttimise, kalapüügi ja korilusega tegeleva hõimu jaoks võis peamiseks argiraskustest ja sagedasest näljatundest jagusaamise stiimuliks olla perspektiiv ennast pühade ajal head-paremat kurguni täis toppida. Orjatöö abil põldu harivates kultuurides lisandus pidusöömingule tugeva stiimulina puhkepäev, mis osaliselt korvas töönädala pingutused. Kas mitte just iganädalase hingamispäeva nõudmine ei taganud kristlusele suurt populaarsust orjanduslikus Roomas? Algul lisandus puhkepäevale olulise tegurina ka koguduse ühissööming, ent juba apostel Paulus manitses selles suhtes: ”Kui te nüüd kokku tulete, siis ei ole Issanda õhtusöömaaja pidamist; sest sööma asudes võtab igaüks enne iseenese toidu ära, ja mõni jääb ilma ja mõni joob liiaks.” (1. Ko. 11: 20, 21). Ja veel: “Seepärast, mu vennad, kui te kokku tulete sööma, siis oodake üksteist. Kui keegi on näljane, söögu kodus, et te ei tuleks kokku nuhtluseks.” (1. Ko. 11: 33, 34). Nii jäi sööming kirikuseinte kaitse alt välja, ent toimus mõnel pool siiski piltlikult öeldes otse kiriku lävel. Sest kuhugi ei kadunud ka suurem osa vanu pühasid. Mõnesaja aasta jooksul sulandusid need kirikukalendrisse, mõnel puhul isegi vana nime säilitades (nt jõulud). Tänapäeval on maades, kus kehtib viiepäevane töönädal ning enamus kodanikest pole kunagi tõelist nälga tundnud, olulisimaks pühadega seotud stiimuliks kujunenud (kujundatud) ostmine, olgu pealegi, et omastele ning sõpradele-tuttavatele kinkide tegemise ettekäändel ning pühadeatribuutika ja –toitude soetamiseks. Pühad ja tähtpäevad annavad meile moraalse õiguse kulutada rohkem kui argipäeviti mõistlikuks peame. Jõulu- või muude pühadeostude nimel oleme nõus isegi vahepeal veidi püksirihma pingutama. On selge, et enese täissöömine, pidutsemine ja kingituste tegemine (saamine) on piisavalt stimuleerivad ainult siis, kui need ei muutu liiga argisteks.
Kogu inimkonna ajaloo jooksul on aja väärtustamine ja mõtestamine sõltunud selle kogejate arusaamadest ja eluliselt vajalikest toimingutest. Sellepärast erineb põlluharija kalender tähenduste osas oluliselt sesoonsest küttimisest ja kalapüügist elatuja omast. Erinev on kristlase ja musulmani kalender jne. Teame, et eesti rahvakalender on põlluharija rahva kalender, mis on tugevasti mõjutatud kristlusest. Tänapäeval ei tegele valdav osa meist enam põllumajandusega, ning suur talupidajaidki elab hoopis teistmoodi, kui sada aastat tagasi. Siiski sõltub maainimese elu aastaringi rütmidest rohkem kui linnainimese oma. Tundsin seda omal nahal juba esimesel maal elatud sügisel, kui õhtuti koju jõudes ei näinud võtit lukuauku pista ning kõik õues tehtavad toimetused kuhjusid äkki puhkepäevade valgele ajale. Tänapäeva linlane aga on olukorras, kus elu dikteerib peamiselt ööpäevane rütm. Tõsi küll, suvel tuleb vähem selga panna ja hommikul saab valges tööle minna, talvel aga kulub hulk raha elektrile ja küttele. Valdav osa elust kulgeb nelja seina vahel, kus elurütm sõltub tegelikult ühiskondlikest kokkulepetest. Viimased väärtustavad küll erinevalt tööpäeva ja vaba aja ning annavad erilise rõhu riiklikele pühadele, ent sellest tundub argirutiini murdmise jaoks väheks jäävat. Vahet argi- ja pidupäevade vahel aitab vähendada ka tarbimisühiskonna mentaliteet, mis vanu ja uusi tähtpäevi välja pakkudes püüab anda järjest rohkem põhjuseid eriliste hetkede loomiseks kingituste, heade söökide-jookide ja muu pidupäeva juurde kuuluva abil. Põhimõtteks on, et põhjuse kiusatusele järele anda leiab alati. Ometi on selge, et sama rusuv kui ühtlane argihallus on ka pidude pidev pillerkaar. Omaette huvitavaks linnastumisega seotud nähtuseks tundub olevat järjest enam hoogu saav nn suve kultus. Põhjamaa suvi on lühike, iga selle hetk tuleb täita reisimise, grillipidude, kõikvõimalikel vabaõhuüritustel osalemise ja muu sarnasega. Massimeedia poolt loodav atmosfäär sunnib peale omad väärtused. Tuletame meelde kasvõi tuntud reklaami, kus Ivan Orav Andrus Vaariku suu läbi ähvardavalt konstateerib: “Kavatsed jaanilaupäeval kodus istuda? Selge – ei ole eestlane!” Nii üritabki kaasaegne aktiivne ühiskonnaliige oma puhkusest viimast võtta, kihutab peolt peole ja ühelt vabaõhuetenduselt teisele, tööle tagasi minnes aga tunneb ennast veel kurnatumana kui enne puhkust.
Huvi kasv nende pärimuslike teadmiste vastu, mida tinglikult rahvakalendriks nimetatakse, on arvatavasti põhjustatud kahest vastandlikust tendentsist – ühelt poolt üritavad kaupmehed rahvakalendri abil stimuleerida rahvast rohkem kulutama, teiselt poolt aga tahab kaasaegne linnainimene pääseda tehiskeskkonna poolt pakutavast ühetaolisusest. Kui esimesel juhul võimendatakse vaid neid rahvakalendri tähtpäevade aspekte, millest eeldatakse, et need annavad inimesele põhjuse rahakoti rauad valla päästa, siis teisel juhul püütakse rahvakalendrist leida ajendeid enese linnarutiinist (ka kaubanduslikust) lahtirebimiseks. Seoses sellega tõuseb esile kõik see pühadega seotu, mis on mõtteliselt ühendatav looduse ja maaeluga. Samas on suurem osa neist, kes eesti traditsioonilisest eluviisist räägivad ning seda vähemalt sõnades väärtustavad, linnainimesed. Selles kontekstis on raske mõista, kas traditsioonilise eluviisi all peetakse silmas külaelu nii, nagu see toimus enne 1940. aastat, või on ideaaliks veel vanem aeg. Või tähendab see hoopis rehetarest suvekodu omamist või maal elavaid vanemaid-vanavanemaid, kellele saab pühadeks külla sõita. Ning just linnarahva seast pärit inimesed on viimastel aastatel hakanud eesti vaatamisväärsuste kaarti täiendama eriliste “väepaikadega”. Järelikult vajame tarbimisühiskonna liikmetena kinnitust, et paigad, mida me külastame, on tõepoolest seda väärt. Kehtib pöördvõrdelisuse printsiip – mida vähem jääb meil aega looduses viibimiseks, seda rohkem tahame selle kestel saada elamusi. Hingevärina (katarsise) saavutamiseks ei piisa enam lihtsalt metsas kõndimisest või kauni vaate nautimisest. Sellega peab kaasas käima kauba väärtust kinnitav sertifikaat.
Põhimõtteliselt sama näib kehtivat ka ajamaastike suhtes. Selleks, et tähtpäev tõuseks teiste seast esile, tuleb sellele anda või luua eriline tähendus. Üheks võimaluseks on pidustuse või selle elementide järjest pompoossemaks muutmine, mida inimkond on kasutanud hallidest aegadest saadik. Tuletagem kasvõi meelde Balthasar Russowi kurtmisi vanal Liivimaal toimunud liialduste üle. Enam sööki-jooki, rohkem külalisi, suurem melu, vägevam ilutulestik, uhkemad dekoratsioonid. Teiseks võimaluseks on tähtpäeva maagilise külje rõhutamine ning selle esoteerilisust, vaid kitsale grupile määratust esile tõstvate toimingute sooritamine. Ja nagu ikka, tundub hästiunustatud vana ka nüüd uuena. Ühiselt loetud loitsud ja toodud ohvrid aitavad taas aega ilmestada. On ju need grupiga sooritades nii ühtekuuluvust loovad kui maagilist mõju taotlevad, pealegi - as seen in TV – uuematest filmidest, fantaasiakirjandusest ja vist juba ka arvutimängudest nii hästi tuttavad, et tunduvad ümbritseva keskkonnaga intensiivse ja interaktiivse suhtlemise jaoks hädavajalikud. Kolmandaks võimaluseks näivad kujunevat kõikvõimalikud kalendripühadega seotud lavastused ja maad, kus inimestele etendatakse-näidatakse seda, mis korraldajate veendumuse kohaselt kuulub või kuulus antud püha pidamise juurde, ent mida nad oma loomulikus ümbruses näha ja teha ei saa. Aga pärast hiiest või jõulumaalt tulekut on päris mõnus natuke šopata ja endale midagi käegakatsutavat ning meelepärast lubada, looduselt (või üleloomulikust sfäärist) armuande ootamata. Nii jäävad ka kaupmehed rahule ja toetavad ehk rahaga mõne vastavat tähtpäeva puudutava telesaate või kirjatöö valmimist.
Lõpetuseks võiks nentida Koguja sõnadega, et “mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel” (Kg. 1: 9) ning et küllap pöördutakse ühest asjast tüdinedes tagasi mõne teise kombe, tegevuse või väärtushinnangu poole, sest aeg ei saa olla hall ja ühetaoline vool, kus hulbitakse või ollakse lihtsalt niisama, hetke hindamata, päeva tundmata ja teisest eristamata. Loodetavasti jääb alati ruumi ka lihtsatele puhke- ja pidupäevastele jalutuskäikudele koduümbruses. Lonkides ja niisama elu üle mõtiskledes. Aga võib-olla tuleb kunagi inimestele uuesti õpetama hakata seda, kuidas mõnikord lihtsalt niisama molutada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar