Alguses oli sõna

Igal asjal on algus, nii ka sellel blogil. Tegelikult ei salli ma seda sõna, ei salli eriti ka blogisid, sest vaikimisi ilmuvad nende sissekanded ajaliselt nii, et värskemad on eespool. See tähendab, et blogi lugedes tuleb kogu aeg teksti üles-alla kruttida. Võib-olla on kusagil nupp, mis lubab huvitavaid reisimärkmeid järjestada ka loomuliku lugemise jaoks vastuvõetavalt, võib-olla leian ma selle nupu kunagi üles. Ent miks ma siis ülepea blogin, kui asi ei meeldi? Liigun viimasel ajal maailmas üsna palju ringi, ka paikades, kus mobiil kasutu, aga internet saadaval. Seni olen sellistel reisidel palju e-kirju kirjutanud, kuid arvan, et mõnikord pakub blogi parema lahenduse. Kuna seda saavad lugeda kõik asjahuvilised, jääb ära vähemalt teksti kopeerimine ühest meilist teise. Ja ehk on blogi selles virtuaalses maailmas ka midagi püsivamat kui e-kiri.

Johannese evangeelium algab teatavasti väitega, et alguses oli sõna. Kogu küsimus taandub sellele, milline see sõna oli, mis oli jumala juures olles ühtaegu jumal ning lihaks saades põhjustas kõigi asjade tekkimise. Või mis sõna see oli? Nag Hammadist leitud gnostilise teksti "Johannese apokrüüf" algusread ütlevad, et järgnevad "päästja õpetused ja saladuste paljastused, vaikimisega varjatud, kõik need asjad, mida ta õpetas Johannesele, oma õpilasele." Kas maailma käivitas salasosin? Loeme edasi.

1.5 "Aga ükskord juhtus, kui Jaakobuse vend Johannes - mõlemad olid Sebedeuse pojad - oli läinud üles templi juurde. Seal tuli ta juurde Arimaniuse nimeline variser, kes küsis: "Kus on su isand, kellele sa järgnesid?" Ja ta vastas: "See koht, kust ta tuli, sinna ta läks tagasi." Variser ütles talle: "Pettusega viis see naatsaretlane teid eksitusse

1.15 ja täitis teie kõrvad valega ja lukustas teie südamed ja pööras teid kõrvale teie isade pärimuse juurest."

Kui mina, Johannes, seda kuulsin, läksin ma templi juurest ära mäkke inimtühja paika.

1.20 Väga kurvastava südamega ütlesin: "Miks valiti päästja? Ja miks saadeti ta isa poolt maailma? Ja kes on see isa, kes ta saatis? Ja milline on

1.25 see eoon, milleni me jõuame? Mida ta pidas silmas, kui ütles meile: "See eoon, milleni te jõuate, on võtnud hävimatu eooni kuju"? Aga ta ei õpetanud meile, milline see on."

1.30 Sel ajal, kui ma sellest oma südames mõtlesin, avanes äkki taevas ja kõik loodu allpool taevast lõi helendama ja kogu ilm vappus.

2 Ma hakkasin kartma ja langesin näoli maha, kui nägin valguses noorukit, kes mu ees seisis. Aga kui ma teda vaatasin, muutus ta rauga sarnaseks. Ja ta muutis uuesti oma kuju,

2.5 saades lapseks. Ühtaegu minu ees seistes oli ta paljude kujude ühtsus valguses ja kujud avanesid üksteise järel. Miks ilmus ta üks olles kolmel kujul? Ta ütles mulle: "Johannes, Johannes,

2.10 miks sa kahtled ja miks kardad? Kas see kuju on sulle võõras? See tähendab, ära pelga! Ma olen see, kes on teiega kogu aeg. Mina olen Isa, mina olen Ema, mina olen Poeg.

2.15 Ma olen rüvetamata ja rikkumata. Nüüd olen tulnud õpetama sulle seda, mis on, mis oli ja mis saab olema, et sa teaksid asju, mis pole avalikud ja asju, mis on avalikud ja õpetama sulle

2.20 asju täiusliku Inimese vankumatust soost. Seepärast tõsta nüüd oma nägu, et võiksid kuulda neid asju, millest ma täna räägin, ja saaksid neist rääkida oma kaaslastele vaimus, neile, kes on täiusliku Inimese vankumatust soost.

2.25 Ja ma palusin teda: "Ütle, et ma võiksin teada." Ta ütles: "Ühtne (monaad) - see on ainuvalitsus, mille üle pole midagi. See on tõeline Jumal ja kõige Isa, nähtamatu Vaim, kes

2.30 on üle kõige, kes elab rikkumatuses, kes on puhtas valguses, mida kellegi silm ei või vaadata. Ta on nähtamatu vaim. Pole õige mõelda temast nagu jumalast või millestki

2.35 sarnasest. Sest ta on rohkem kui jumal, sest pole kedagi temast kõrgemat, pole kedagi, kes oleks

3 tema isand. Ta ei eksisteeri milleski endast alamas, sest kõik eksisteerib ainult temas. Sest tema on see, kes kehtestab ennast. Ta on igavene, sest ei vaja midagi, sest ta on täielikult täiuslik."

Kui see on Sõna, siis on see märk selle täiusliku iseenese tarvis, milles sisaldub kogu kõiksus, seega ka kogu valgus ja kogu pimedus. Ja temas on kogu tõde, mis sealt kunagi välja ei jõua, sest iseenese täiuse kaalukusse sulgenuna on Monaad nagu must auk, mis, olgugi valgemast valgem, ei ilmuta oma valgust kellelegi peale iseenda.

Algus on tehtud. Liisk on langenud.