Majad on nagu inimesed, nad sünnivad, elavad, põevad ja surevad nagu meiegi. Mõni on võib-olla juba lapsepõlves põdur, mõni satub sellistesse elutormidesse, mis jätavad taeva poole turritama vaid korstnad. Mõni elab kõrge eani, mõni tõuseb hoolitseva käe all uuesti elule. Võib vist öelda, et meie majal on natuke vedanud - ehitatud 1930-tel aastatel, on ta üle elanud pererahva küüditamise, ilmasõja ja kolhoosiaja. Isegi viieks korteriks jagatud üürimajana õnnestus tal püsima jääda, kuigi võib oletada, et mitte kõik üürnikud polnud head peremehed. Igatahes maja ümbritsenud paljudest prügihunnikutest päevavalgele tulnud paljud odava kölnivee pudelid ja diflofossi balloonid vihjavad sellele. Kõige kriitilisemaks ajaks oli ilmselt kolhoosikorra kokkuvarisemine, kui osa kortereid jäi tühjaks ja leidus neid, kes ennast välja elasid kahhelahje lõhkudes, uksetahvleid sisse lüües ja seintelt krohvi maha pekstes. Aga katus pidas vett ja enamus aknaid oli ees. Nii sai seegi aeg mööda ja tuli aeg mil juba kuuekümneseks saanud maja esimest korda väljast ära värviti. Enamus haavu on mingil moel ravi saanud, mis muidugi ei tähenda seda, et maja nüüd enam hoolt ei vaja.
Kahjuks pole nii hästi läinud paljudel ta naabritel. Eile päikesepaistelist pühapäeva nautides viis jalutuskäik ka lähima ülepõllu naabri juurde. See maja seisis juba siis tühjalt, kui meie kaksteist aastat tagasi maale kolisime. Nüüd paistavad käes olevat tema viimased aastad - aknad on puruks, lauda katus sisse varisenud, õu võsastunud. Selliseid maju nähes valdab mind alati kahjutunne.
Paraku pole see ainus surev maja meie lähikonnas. Aadami külas on veel mitu tühja maja, üks neist ilmselt kunagi päris heal järjel olnud talu. See näeb küll niimoodi välja, et võiks kellelegi praegugi peavarju pakkuda. Ehk on mõnes linnas isegi omanik olemas. Sõidab aeg-ajalt, näiteks ilusal kevadpäeval, kohale, astub autost välja ja lööb hõlmad mõnuga valla - minu maa, minu maja. Kuid maja vajab hoolt. Kui temaga aastakümneid midagi ei tehta, vaid lastakse tühjalt seista, jääb ta põduraks ja sureb viimaks. Tema lõunapoolse naabriga on juba nii juhtunud. Kuigi sinna püstitati mullu isegi uus elektriliin, on maja juba päästmatult kadunud.
See pilt on tehtud novembris 2005. Juba siis polnud lootust maja päästa. Käin teda aeg-ajalt vaatamas. Seni on sarikad veel püsti. Ma ei tea midagi nende majade elanikest, mul pole nendega seotud lapsepõlve- või noorusmälestusi, kuid ikkagi on kurb ja raske vaadata nende aeglast hääbumist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar