kardin võetakse eest
värske päev paljastab
pestud näo
palvelipud kirkas hommikus
soovivad meile head
värske päev paljastab
pestud näo
palvelipud kirkas hommikus
soovivad meile head
Ilus päikeseline pühapäevahommik. Külma üheksa kraadi. Suur kirjurähn käib jälle tihastele mõeldud rasvapallide kallal. Vaesel mehel on kõht vist tühi. Need napid read ei suuda kuigi palju kirjeldada algavat päeva. Kuidas rääkida päikeselaikudest suure toa seinal või sellest, kuidas sädeleb Tuuli Puhveli vitraazh köögiakna ees? Vaadake parem ise.
Lindude söögimaja juures käib vilgas tegevus. Varblased, tihased. Rohevinte on tänavu kuidagi vähe. Muidu nad peletasid alati teised linnud toidust eemale. Kahjuks paistab viimastel päevadel päike vaid hommikuti, pärast kisub ilm pilve. Õhurõhk ka langeb.
Kümne aasta eest (1999) said Kamsu päevikusse kirjutatud sellised read:
18. veebruar, neljapäev. Vastlapäev (sel aastal ka Leedu iseseisvuspäev) tuli suure tuisuga. Juba hommikuks oli tee Kirbuoru kandis üpris kinni, üks auto passis mäe otsas ega julgenud vist proovida. Sõitsin tast mööda ja sain tuisuvaaludest kuidagi läbi ka, kuigi vahepeal kraapis lumi auto põhja. Aga ta oli veel kohev ja kerge, käis suurte lainetena üle esiklaasi ja katuse. Edasi oli tee hästi lahti aetud. Tegelikult ei kahtlustanud ma midagi, kui õhtul kuue paiku tagasi sõitma hakkasime. Marega kahekesi, sest Mann tahtis klaverit harjutada. Kuni hommikuse kehva kohani läks kõik hästi, aga kogu kõrge teeosa enne Kirbuorgu oli üsna kinni. Üks Mosu küll tuli aeglaselt Villemi poolt, aga tema sõitis allamäge. Ma ei riskinud vastumäge proovima hakata, mõtlesin, et äkki Uniküla pool saab kergemini läbi. Sõitsime siis üsna kinnituisanud teed mööda kuni Aadami teeotsani. Tee näis sõidetav olevat. Seda ta tõepoolest oli kuni Hansoni, isegi kuni suvilateni. Aga siis läks asi kahtlaseks. Sain hooga veel paarist kinnituisanud kohast läbi, aga siis ei jaksanud auto enam vastumäge vedada. Ja ega ta saanudki, sest istus kõhu peal kinni. Kui ukse lahti tegin, peksis tuisk näkku. Oli pime ja tuuline, ees kumasid Aadami mäe tuled. Läksin jalgsi veidi maad edasi, aga asi paistis vaid hullemaks minevat, lund oli kohati üle saapasääre. Ja see polnud sugugi ainult kohev tuisutolm, vaid ka tihedad hanged selle all. Näis nagu poleks teed üldse lahti aetudki. Kirusin, mis ma kirusin, aga labidas tegi oma töö (hea, et selle hommikul igaks juhuks kaasa võtsin), viimaks sain mõned meetrid tagurdada, siis tuli kindlam pind alla. Laiendasin seda nii palju, et sain auto ringi pöörata ja tuldud teed tagasi sõita, Hansole. Sinna õue me auto jätsimegi, ise hakkasime läbi tuisu kodu poole sumpama, mul kott turult ostetud toiduga, Marel lumelabidas käes. Valitses ühtlane valge hägu, teed ei seletanud silm kuigivõrd, vaid üksikud jäised kohad paistsid tumedatena kätte. Minna oli üsna raske, sest kohati vajus saabas sügavasse lumme. Aga mäe otsas oli vaiksem, ju need puud maja ümber varjasid veidi tuule eest. Pärast muidugi tuiskas edasi, ka tee tundus päris kadunud olevat. Viimaks saime siiski ümber käänaku, kus kindlam pind endast jälle märku andis. Mäest alla tuli juba üsna sõidetav tee. Mõnisada meetrit enne kodu hakkas Mare koera vilistama. Viimaks see kuuliski ja tuli, pannes ühtlasi maja ees tule põlema. Ja siis olime juba väravas. Õu oli muidugi kinni tuisanud, aga meie ei viitsinud ka midagi ette võtta, tuisaku edasi. Selline oli vastlapäev, liugu saime lasta vaid autoga ja jalgsi libedal teel. Tuhkapäeva hommik oli ikka sajune, kuid tuul tundus vaiksem. Igatahes oli tee varahommikul lahti aetud. Kõmpisime Hanso poole ja imetlesime tee äärde kerkinud hangesid. Aadami mäel käänaku lähedal ulatasid need mulle rinnuni. Ega teisel pool mägegi lund palju vähem olnud. Seal, kus eelmisel õhtul müttasime, oli kahel pool teed paras vööni kerkiv vall. Sahk lükkas parajasti Aadamilt lõuna poole minevat teed lahti, aga enne Hansot jõudis meist mööda sõita ja Hanso õue ning sissesõidutee ka puhtaks lükata. Huvitav, miks ta meie teed ei puhasta? Öösel oli meie auto kõrvale tekkinud perepoja valge VW, ninaosa puha lömmis. Pererahvas nähtavale ei ilmunud, kuid toas ja köögis põlesid tuled. Me ei hakanud ka varahommikul inimesi tülitama, puhastasime auto lumest ja sõitsime minema. Linnas olid lumevallid teede ääres veelgi tüsedamaks läinud. Ega sel talvel lund minema veetagi, lükatakse vaid hange. Väidetavasti on lumeveo raha otsas. Ei saa aru, igal aastal pannakse bensiinile aktsiisi otsa, põhjendades seda teede hooldamise ja remondi vajadusega, aga selleks ei paista raha ikka jätkuvat.
18. veebruar, neljapäev. Vastlapäev (sel aastal ka Leedu iseseisvuspäev) tuli suure tuisuga. Juba hommikuks oli tee Kirbuoru kandis üpris kinni, üks auto passis mäe otsas ega julgenud vist proovida. Sõitsin tast mööda ja sain tuisuvaaludest kuidagi läbi ka, kuigi vahepeal kraapis lumi auto põhja. Aga ta oli veel kohev ja kerge, käis suurte lainetena üle esiklaasi ja katuse. Edasi oli tee hästi lahti aetud. Tegelikult ei kahtlustanud ma midagi, kui õhtul kuue paiku tagasi sõitma hakkasime. Marega kahekesi, sest Mann tahtis klaverit harjutada. Kuni hommikuse kehva kohani läks kõik hästi, aga kogu kõrge teeosa enne Kirbuorgu oli üsna kinni. Üks Mosu küll tuli aeglaselt Villemi poolt, aga tema sõitis allamäge. Ma ei riskinud vastumäge proovima hakata, mõtlesin, et äkki Uniküla pool saab kergemini läbi. Sõitsime siis üsna kinnituisanud teed mööda kuni Aadami teeotsani. Tee näis sõidetav olevat. Seda ta tõepoolest oli kuni Hansoni, isegi kuni suvilateni. Aga siis läks asi kahtlaseks. Sain hooga veel paarist kinnituisanud kohast läbi, aga siis ei jaksanud auto enam vastumäge vedada. Ja ega ta saanudki, sest istus kõhu peal kinni. Kui ukse lahti tegin, peksis tuisk näkku. Oli pime ja tuuline, ees kumasid Aadami mäe tuled. Läksin jalgsi veidi maad edasi, aga asi paistis vaid hullemaks minevat, lund oli kohati üle saapasääre. Ja see polnud sugugi ainult kohev tuisutolm, vaid ka tihedad hanged selle all. Näis nagu poleks teed üldse lahti aetudki. Kirusin, mis ma kirusin, aga labidas tegi oma töö (hea, et selle hommikul igaks juhuks kaasa võtsin), viimaks sain mõned meetrid tagurdada, siis tuli kindlam pind alla. Laiendasin seda nii palju, et sain auto ringi pöörata ja tuldud teed tagasi sõita, Hansole. Sinna õue me auto jätsimegi, ise hakkasime läbi tuisu kodu poole sumpama, mul kott turult ostetud toiduga, Marel lumelabidas käes. Valitses ühtlane valge hägu, teed ei seletanud silm kuigivõrd, vaid üksikud jäised kohad paistsid tumedatena kätte. Minna oli üsna raske, sest kohati vajus saabas sügavasse lumme. Aga mäe otsas oli vaiksem, ju need puud maja ümber varjasid veidi tuule eest. Pärast muidugi tuiskas edasi, ka tee tundus päris kadunud olevat. Viimaks saime siiski ümber käänaku, kus kindlam pind endast jälle märku andis. Mäest alla tuli juba üsna sõidetav tee. Mõnisada meetrit enne kodu hakkas Mare koera vilistama. Viimaks see kuuliski ja tuli, pannes ühtlasi maja ees tule põlema. Ja siis olime juba väravas. Õu oli muidugi kinni tuisanud, aga meie ei viitsinud ka midagi ette võtta, tuisaku edasi. Selline oli vastlapäev, liugu saime lasta vaid autoga ja jalgsi libedal teel. Tuhkapäeva hommik oli ikka sajune, kuid tuul tundus vaiksem. Igatahes oli tee varahommikul lahti aetud. Kõmpisime Hanso poole ja imetlesime tee äärde kerkinud hangesid. Aadami mäel käänaku lähedal ulatasid need mulle rinnuni. Ega teisel pool mägegi lund palju vähem olnud. Seal, kus eelmisel õhtul müttasime, oli kahel pool teed paras vööni kerkiv vall. Sahk lükkas parajasti Aadamilt lõuna poole minevat teed lahti, aga enne Hansot jõudis meist mööda sõita ja Hanso õue ning sissesõidutee ka puhtaks lükata. Huvitav, miks ta meie teed ei puhasta? Öösel oli meie auto kõrvale tekkinud perepoja valge VW, ninaosa puha lömmis. Pererahvas nähtavale ei ilmunud, kuid toas ja köögis põlesid tuled. Me ei hakanud ka varahommikul inimesi tülitama, puhastasime auto lumest ja sõitsime minema. Linnas olid lumevallid teede ääres veelgi tüsedamaks läinud. Ega sel talvel lund minema veetagi, lükatakse vaid hange. Väidetavasti on lumeveo raha otsas. Ei saa aru, igal aastal pannakse bensiinile aktsiisi otsa, põhjendades seda teede hooldamise ja remondi vajadusega, aga selleks ei paista raha ikka jätkuvat.
Eelmise päeva tuisust ja nädal kestnud nohust ning tont teab millest veel olin eile nii uimane, et ei suutnud ühtki mõtet ära mõelda. Ma ei suutnud isegi pilku millelegi kauemaks fikseerida, tabasin ennast üha mitte kuhugi vaatamast. Oli tunne nagu tõuseks palavik, või nagu olekski juba nii kõrge palavik, et teadvus ähmastub. Suutsin siiski õhtuni kannatada ja koju sõita. Mann jäi seegi kord linna. Kirbuoru juures oli tee küll üsna lumine (mõni ime - pool päeva sadas üsna tihedat lund), kuid sõidetav. Koduväravas jäi auto muidugi eelmisel päeval sahatud valli otsa istuma. Aga see oli juba kodus! Kaevasime auto välja, rookisime veidi teed. Siis olin üleni higine. Aga kummalisel kombel oli mul palju parem olla. Kuigi pidasin plaani paar päeva kodus põdeda, oli täna hommikul tervis nii hea, et häbi voodisse jääda. Ilm oli ka ilus - selge taevas, aga maapinna kohal tihe udu üle tuisulainete hõljumas. Oli külm hommik: -15 kraadi. Ajasin ennast jalule, tegin paar pilti ja viisin Mare linna. Tööl nikerdasin suure tamme inglisekeelse tõlke kallal, tõlkisin karjala laulutekste. Enam polnud jälgegi eilsest uimasusest. Kuna mul kedagi oodata polnud vaja (Mare sõitis Tallinna, Mannil on muusikakool), tulin kolme paiku tulema, käisin Aidast läbi, viisin emale veel ühe korvitäie puid varuks ja jõudsin juba enne nelja koju. Vahetasin riided ja kuna väljas oli ilus talveilm (-6), siis otsustasin vähemalt osa teid lumest puhtaks ajada. Tegingi seda kuni väsisin. Nüüd on kell juba pool üksteist, olen söönud, toad on soojad. Lähen vist magama.
Kümne aasta jooksul on palju muutunud, mu vanemad puhkavad kalmistul, Mann on mehele läinud ja ootab emaks saamist, talved tunduvad soojemad, auto parem jne. Siiski on paljud asjad, mida kavatsesin tollal ette võtta, tänaseni tegemata. Ja aeg-ajalt üllatavad tuisud - selle talve seni suurim tuisk oli detsembris, ja siis ei õnnestunud mul isegi maasturiga koduni läbi murda. Paarsada meetrit jäi puudu. Neid ridu kirjutades vaevab mind ka nohu, mis samuti paistab olevat üks püsivamaid asju maailmas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar