Iseseisvuspäev

Varahommik. Väljas üsna vaikne ilm, külma 5,2 kraadi. Toas levib mõnus värske leiva lõhn. Panin vee, jahu ja seemned õhtul masinasse ja sättisin valmimisaja hommikuks. Valge leiva küpsetamine õnnestub juba väga hästi, tegelikult maitseb see mulle palju rohkem ka kui rukkileib, mis masinaga tehes seni ikka veidi nätskeks kipub jääma. Ilus on riigi sünnipäeva alustada sooja leivaga. Leib on aastasadade jooksul olnud toidu ja elatise sümboliks, kui öeldi, et kellelgi on leib majas, mõeldi, et inimene saab eluga hakkama.

Leiva kohta on kirjutatud: "Lugupidamist leiva vastu näitab eestlaste vanasõna: „Austa leiba, leib on vanem kui meie”. Seetõttu ei tohtinud leiba pilduda ega leivaraasule peale astuda. Kui leivatükk juhtus käest kogemata maha kukkuma, tuli see üles võtta ja suud anda. Leivapätsi ei pandud kunagi lauale nii, et lõigatud ots oleks ukse poole olnud – leib võis majast välja minna. Kunagi ei lõigatud õhtul uut leiba lahti, sest „õhtune leib kahaneb, hommikune kasvab”. Andes võõrale leiba, lõikas perenaine pätsi otsast „kärsakese” ära, et mitte oma leivaõnne ära anda. Kui söömas oli oma pere, siis sai otsakoorukese tütarlaps, et tal kasvaksid ilusad rinnad. Leivaviilu ei tohtinud ühe käega murda ega leivapätsi selili lauale asetada, siis pidi pereema ära surema. Leivale vajutati enne küpsetamist ristimärk, et kaitsta seda halva silma eest. Ristimärgiga leiba ei antud kunagi laenuks. Kui leivapäts oli küpsemisel pragunenud või õõnsaks jäänud, tähendas see halba – pere laguneb. Kes aga lõikas noaga sooja leiba, purustas leivaõnne, sooja leiba tuli murda. Kui sööja leidis leiva seest midagi sobimatut, ei tohtinud ta sellest rääkida, sest see oli leiva häbistamine, mille tagajärjeks oli nälg majas. Ka usuti, et maha visatud leivatükk nutab seitse aastat. Leivaga seotud toimingute puhul ei tohtinud soovida „jõudu”, vaid ainult „jätku”, et leiba ikka jätkuks. Kõigi leivaga seotud kommete vastu eksimine oli rahva arusaamade järgi seotud halbade tagajärgedega." Ellen Pärn. Rukkileib - eestlase põhitoit. http://www.leivaliit.ee/files/1191490688.pdf

Oli aastaid, kus iseseisvuspäev algas Kamsul nii, et tõusin kella seitsme paiku ja läksin teisi äratamata lippu masti tõmbama. Tavaliselt osales sellel tähtsal tseremoonial meie koer Pluto, kes pärast autasuks vorsti- või singitüki sai. Nüüd pole meil enam koera ja ka lipp jääb heiskamata, sest lipumastist sihib Valgjärve suunas internetiühenduse (wimax) antenn. Loodan, et saame tänavu suvel endale uue lipumasti lubada. Olgu vanade aegade mälestuseks järgmine pilt, tehtud 18. veebruaril 2005.

Kümne aasta tagused ülestähendused kõnelevad tuisust. 24. veebruar, kolmapäev. Tänavune iseseisvuspäev jääb meelde suure tuisu ja lumesajuga. Juba eile sadas terve päeva, aga tee oli siiski niivõrd lahti, et saime koju. Sissesõidutee oli küll juba osaliselt kinni tuisanud, selle pidin lahti lükkama. Tuiskas kogu öö ja hommiku. Kaitseväe paraad Tallinnas käis ka tuisuga. Kümme koristusautot oli öö läbi ametis olnud, et Vabaduse väljak enam vähem lumevaba hoida. Ja tuul sakutas kõvasti kõrgemate ohvitseride sineleid, presidendi mantlist rääkimata. See näis vahepeal lausa seljast rebenevat. Ega ilm meilgi parem olnud. Tuul ehk mõnevõrra vaiksem. Öö jooksul olid hanged kõvasti kasvanud, ulatudes sauna ees juba aknani, garaaži juures aga isegi vööni. Kõik teed ja rajad olid muidugi kinni ja esialgu ei kippunud ma neid lahti ajamagi. Ainult maja ette ajasime kolmekesi tee sisse. Siis läksime jalutama. Mann, kes oli juba enne ühe tiiru teinud ja mitmetes hangedes supelnud, pöördus varsti koju tagasi. Meie aga läksime Villemi suunas kuni teeristini, sealt pöörasime lõuna poole Sipe suunas. Tuul oli selleks ajaks juba raugenud, aga lumesadu jätkus endise hooga. Lautade tagant (endise Patska talu tagant) keerasime Aadami suunas. See tee on sirge kui püssist lastud, Aadami poole minnes jääb paremat kätt mets. Üllataval kombel polnudki teel väga sügav lumi, oleksin ehk meie autogagi läbi saanud. Hanged kahel pool kõrgusid küll vööni. Aadamil kõndisime korraks üle mäe, et vaadata, kas Hanso pool tee ka sõidetav on. Niipalju kui näha oli, tundus see läbipääsetav. Siis tulime koju tagasi. Tegelikult on selline ilm vahva, eriti siis, kui pole teemuret või vajadust lund rookida. Nautisin lumiseid vaateid, kus mets paistis otsekui udus. Muidugi oli tore kõikjalt Kamsu poole vaadata ja mõelda, et seal on meie kodu, seal ootab soe tuba. Kodus võtsime hoolimata jätkuvast sajust ette sissesõidutee lahtiajamise. Üldiselt tuli minema loopida nii 50 cm paksune lumekiht, aga kohati oli hange paksus ligi meeter. Töö oli üsna väsitav ja ajas naha märjaks, aga kui uut tuisku ei tule saab homme ehk kergema vaevaga hakkama. Veidi enne nelja sõitis sahk Aadami poole ja lükkas pool teed lahti. Hommikul kella seitsme paiku käis ta vist ka ühe tiiru, igatahes kuulsin ma traktori häält. Ja kes see muu ikka pühade varahommikul traktoriga sõidab. Lumesadu kestab ka praegu, hommikul puhastatud majaesisel on juba üsna paks lumekiht, aga see on kohev ja kergesti eemaldatav. Ilm on üsna soe, - 2,8 kraadi.

See oli kümne aasta eest. Praegu aga on ilm veidi külmem, kuid veebruarituisud seni veel uinuvad. Siiski on ilus lumine talv. Pikemat aega käib tihaste rasvapalle nokkimas üks väiksemat sorti suur kirjurähn. Täna sain ta pildile.